Valiku oma luuletustest luges esitlusel Siret ise ning teda toetasid ka Jaana ja Reine Koppel. Esitatud kava võeti hästi vastu ning tundus, et sõnum jõudis kuulajatele kohale. Raamatu andis Grafiti sarjas välja kirjastus Huma.
Piirideta ja raamideta
Kes iga-aastase omaloomingukonkusiga “Betti Alveri jälgedes” kursis on, sellele pole Siret Remmelga nimi kaugeltki võõras. Viiel viimatisel aastal on Siret selles oma luuletustega osalenud ning alati ka ?ürii tähelepanu pälvinud.
Luuletusi hakkas Siret enda sõnul kirjutama kümnendas klassis. “Lihtsalt võtsin pastaka ja hakkasin kirjutama,” meenutab ta oma esimesi luuletusi. “Ma ei tea isegi, millest see tuli,” tunnistab ta. “Hiljem olen mõelnud, et ju tuli see eneseväljendamise vajadusest. Lõpetasin üheksandas klassis muusikakooli. Kuigi klaver on mulle endiselt kallis, ei olnud mul nii sügavat muusikahuvi, et sellega jätkata. Luule oleks nagu asemele tulnud,” oletab ta.
Igatahes praegu moodustab luuletuste kirjutamine olulise osa Sireti elust. Nüüdsest on ta leidnud endale ka südamelähedase töökoha ning sügisest alustas ta pärast vahepealseid kõhklemisi õpinguid Tartu Ülikoolis rahvaluule ja kirjanduse erialal. “Olen jõudnud selleni, millega kogu aeg tegelda olen tahtnud,” tunnistab ta. Kirjandus ja raamatud on Siretit alati köitnud ning peomöllule eelistab ta kindlasti vaikust. Vahest ongi seepärast tema kirjutatud luuletused sellised, mis nõuavad erilist süüvimist, mida tuleb lugeda vaikuses ja kiirustamata.
Siret ise ütleb, et ta kirjutab kõikidele, kes lugeda tahavad, mitte kindlale grupile või vanusele. “Mulle ei meeldi kedagi liigitada. Arvan, et mu luuletusedki on sellised raamideta ja piirideta ja igaüks näeb sealt midagi eri kandi pealt. Kirjutan nagu ma kirjutan ja nendes luuletustes olen ma ise. Kes selle kogu läbi loeb, saab teada, missugune ma olen,” arvab ta.
Igaüks loeb eri kandi pealt
Et kogu pealkiri on “Skarabeuse tsivilisatsioon” ja autori nimi Leo de Sixtus, siis selle kohta ütleb Siret, et nii peab olema ja mitte teisiti. Raamatu pealkiri kannab autori sõnul tervet kogu ning selle meeleolu ja nimi on just selline, mis luuletustega kokku läheb. Pärisnimi sellist mõtet ei kannakski. Pealegi oli Siretil see nimi olnud autorinimeks mõeldud juba siis, kui ta kunagi kirjutama hakkas.
Skarabeus tähendab püha sõnnikumardikat ning seepärast on mardika kujutis läbiv detail raamatu kujunduses. Kujundaja Piia Ruberi tööga on Siret väga rahul. Nii valitud pildid kui ka kaanekujundus annavad tabavalt edasi luuletuste mõtet. Kes leiab, et piltides väljendub mingi kurbus ja mahajäetus, see ilmselt eksib. Sireti sõnul väljendavad pildid kõige enam siiski tühjust, avarust ja vabadust, eriti esimene pilt raamatus. Seda kõike võib välja lugeda ka luuletustest. Taotluslikku ilutsemist ja sõnademängu nendest eriti otsida ei maksa, suurepärast ning nauditavat mõtte- ja kujundimängu aga küll. See sunnib lugema mitu korda nagu sügavasisulise ja tundliku luule puhul ikka. Kuigi igaüks võib lugeda raamatut eri kandi pealt, peaks avastamisrõõmu jätkuma kõikidele lugejatele.
“…vabandage mind, ma ei tea, mis panust panna päevale, kui ma pole teda veel elanud,” ütleb autor kogu viimase luuletuse viimastes ridades. Raamat on aga jõudnud juba oma elu elama hakata ja vähemalt Jõgeva raamatukogus juba täiesti välja laenutatud.
VAIKE KÄOSAAR
