Tõelist kevadesooja on nädalate kaupa pikisilmi oodatud. Nüüd on ta siis tulnud ja jääb loodetavasti meie kanti ka pikemaks pidama.
Lumivalged püramiidid ja kuhilad lasevad hämmastusega tõdeda, kui palju Eestimaa metsades, teeveertes ja võsades tegelikult toomingaid on. Õitelõhnast pöörased ööbikud ei lase leivatööd laua taga tegijail magada, varavalgest pimedani rakkes olnud põllumees on aga ilmselt nii väsinud, et laksutused-trillerid unelauluna mõjuvad.
Tuline kiire on nüüd tõesti kõigil, kel väiksemgi peenramaa hooleks võetud, sest kui nii pikalt oli tarvis mulla tahenemist ja soojenemist oodata, ajab üks töö teist taga: herned-oad-kartul-porgand, tomatid-kurgid-paprikad… ja nii edasi. Nappidel hobiaiandusele pühendatud tundidel pole mahti päikestki ninale lasta… ja häbi teil olgu mõelda, missugune kehaosa mullas tuhnijail kõige päevitunum oleks, kui see kombeks oleks katmata jätta!
Nüüd jääb vaid loota, et soe vihm, mis kõik idanema ja lokkama aitab, õigel ajal ka pidama saaks. Kui seemned ja mugulad mullas, saame kõik pisut mahti aasta ilusaimat ja oodatuimat aega nautida.
19. mai 2012
