Kui Söe arboreetum saab kaitsekorralduskava, millega määratakse hooldusrežiimid, ja RMK suudab kõige liigirikkamaid alasid hooldada, tuleb sellest korralik õues õppimise koht nii kooliõpilastele, üliõpilastele kui ka täiskasvanud huvilistele, samuti suurepärane praktikakoht üliõpilastele ja õpilastele ning uurimismaterjal teadlastele.
Arboreetumis on väga palju läbi töötamata infot, millest jätkuks ainest paljudeks kursuse-, bakalaureuse, magistri- ja ka doktoritöödeks.
Söe arboreetumisse istutati puid peamiselt aastatel 1975 – 1981. Istutajateks olid metsainstituudi ja Kaarepere metsakatsejaama töötajad. Selle rajamise eestvedaja oli tolleaegne metsainstituudi direktor Ülo Erik, keda huvitas peamiselt istutusmaterjali kasvatamine mitmesugustel meetoditel. Istutusalaks valiti tolleaegses Kaarepere metskonnas asunud endiste Puutsa ja Kaarlimetsa talude põllu- ja heinamaad ning nendega piirnev lageraielank, kokku seitse hektarit. Söe nimi otsustati anda samal territooriumil asunud metsatööliste hoone järgi.
Erik on kirjutanud, et antud piirkond sobis hästi tema eesmärkidega. Jõgeva on üks Eesti külmemaid piirkondi ning kui puutaim jääb siin ellu ja kasvab, siis sobib ta kultiveerimiseks mujalgi.
Ühe ja sama puu liigid maailma eri paikadest
Söe arboreetum on omanäoline selle poolest, et siin kasvavad ühe ja sama puuliigi esindajad paljudest maakera eri paikadest, kusjuures seemnete päritolu on teada.
RMK taimla- ja seemnemajanduse osakonna seemnemajanduse tootmisjuht Alvar Peterson ja RMK looduskaitseosakonna loodusliku mitmekesisuse spetsialist Toomas Hirse on tänavu suvel Söe arboreetumi üle vaadanud ja märkinud ära kohad, kus tuleks midagi ette võtta ning määrata puude rühmadele ja ka üksikutele puudele sobiv hooldusrežiim. Töö valmib aasta lõpuks.
Söe arboreetumile on halvasti mõjunud järjepideva hoolduse puudumine. 2008. aastal korrastas RMK taimla- ja seemnemajanduse osakond sellest ühe väga väärtusliku osa, ca kümme hektarit, kus muidu oleksid veel kasvama jäänud eri liigid ja vormid suure tõenäosusega hukkunud. Hooldustööde käigus raiuti võsast välja eriti liigi- ja sordirikas Pedja jõe äärde jääv ala.
Kollektsioonid ja väärtuslikud puud moodustavad 114 hektari suurusest Söe arboreetumist umbes 30 hektarit.
Osa, mis on rajatud põllumaale, on tasane. Tulevikus saaks sellest kujundada pargi. Looduskaitseliste, tänaseks veel lagedate alade puhul tulebki otsustada, kas kujundada sellest park, anda see üle rekultiveerimiseks või leida alale hoopis muu otstarve.
Ka negatiivne kogemus on kasulik
Lehiseid on siin kasvamas viit liiki – vene lehis, ameerika lehis, euroopa lehis, jaapani lehis ning dauuria lehis. Lisaks on Söel võimalik saada ülevaade mitmetest lehise alamliikidest, hübriididest ja vormidest. Dauuria lehise looduslik leviala algab Ohhoota mere äärest ja tuleb Pekingini välja. Petersoni kinnitusel on Söe arboreetumis selgunud, mis lehiseliik meil sileda maa peal kasvab ja milliste liikide ja hübriididega tuleks katsetada nõlvakutel või kuppelmaastikul. “Aeg näitab, millega on üldse mõtet proovida, st mis on metsanduse seisukohalt tulus, mis dekoratiivne ja millega ei tasu vaeva näha.” Tema kinnitusel on ka negatiivne tulemus info saamiseks kasulik.
Söe arboreetumis kasvab Taagepera pargis, Järvseljal, endiste Vihterpalu ja Sirgala metskondade metsakultuurides, paljudes Venemaa piirkondades kasvavate lehiste järglasi, millest osa on hübriidid. “Hübriide tasuks paljundada vegetatiivsel teel. Ristandid võivad esimeses põlvkonnas anda häid järglasi, kuid teises põlvkonnas säilivad põhiomadused vaid umbes neljandikul,” lisas Peterson. Vegetatiivne paljundus on täna veel liialt kallis, aga tulevik võib tuua uusi lahendusi ja algmaterjali säilitamise seisukohalt on Söe väga oluline.
Väga võimas on kuriili lehise üks alamliik — lubarski lehis. Euroopa lehiseid ei tohiks istutada tasase maa peale, vaid kallakule. Tegemist on mägedes kasvava liigiga, mis meie põllumaadel, sageli väga kinnitrambitud mullal kõikjal kasvada ei taha. Samas kasvab siin hästi vene lehis ja siberi lehis, jaapani lehis ning tema hübriidid, samuti kuriili lehis. Ka Raivolast vene lehise puistust pärit puude järglased on Söe arboreetumis olemas ja heas kasvuhoos.
Hall nulg kasvatab meil käbisid
Korea nulust meil metsapuud ei saa, küll pakub see liik huvi aiandusele. Paljud korea nulu sordid on väga hinnatud haljastuses, nende kasvatamiseks on vaja aluseid, mille peale pookida sordi oks. Alused saab seemnetest ja seemned võib saada Söel kasvavatest nulukäbidest!
Ka nululiigid annavad samuti ristandeid ja nende määramine on sageli keeruline.
Mandžuuria nulul on jäik okas, mis on otsast terav. Teised nulud on kõik pehme okkaga.
Korea nulgudega on nii, et tõenäoliselt on Söel kasvavad puud samuti hübriidid. Soomes kasvaval korea nulul on Alvar Petersoni sõnul teistmoodi okkad. Söe arboreetumis kasvavatel puudel hoiavad need veidi ülespidi, Punkaharju puudel on hoopis laiali. Eestis ei saa korea nulust kunagi metsapuud, iluaianduses on ta kasutatav, sest kahar puu on väga ilus. Korea nulgu peetakse väga kauniks koduaia jõulupuuks. Veel leidub arboreetumis väga ilusaid halle nulge. See puu tahab palju valgust. Söe arboreetumi hallid nulud kannavad muide ka käbisid, seda tuleb Eestis üsna harva ette ja tihti ei ole seemned täisteralised.
Söe arboreetumis kasvavad ühed Eestimaa suuremad tsuugad.
Ka korea kuusk ja punane kuusk on hästi vastu pidanud, nendel puudel on samuti käbisid ning neid saab seemne saamiseks varuda. Kasvukiiruse poolest ei konkureeri need küll hariliku kuusega, kuid dekoratiivpuudena võib neid Petersoni hinnangul kenasti kasvatada. “Nad on suutelised meie kliimatingimustes vastu pidama, kuid vananedes lähevad nad alt koledaks nagu torkav kuusk. Selle vastu aitab ainult uue puu kasvama panek,” lisas ta.
Keerdokkalise männiga tegelevad tudengid
Ameerikas laialt levinud ja nelja alamliigiga tuntuks saanud keerdokkalist mändi leidub arboreetumis üsna palju. Keerdokkalise männiga on tegelenud ka tudengid ning oma töödes võrrelnud erineva päritoluga keerdokkaliste mändide kasvu ja haigustele vastupidavust ning käbikandvust. Keerdmänni järglaskatses on üheksa erinevat päritolu Ameerika Ühendriikidest, üks Kanadast ja kaks Eestis juba kohastunud keerdmänni järglastest. Kehvem on olnud Alaskast pärit keerdmänni järglaste kasv.
Meile on sisse toodud ka väga palju halli mändi, kuid see liik meie oludes end ei õigusta. “Esiteks on ta väga viletsa kasvuga ning tema paljundamine on raskendatud, sest käbi läheb lahti ainult keetes ja põletades. Metsapuud ei saa meil hallist männist paraku kunagi,” nentis Peterson.
Sama lugu on ka Põhja-Ameerika idarannikult pärit valge männiga, mida tabab meie oludes üsna sageli koorepõletik. Kõige kuulsam koht, kus Eestis veel valget mändi leidub, on Laikmaa majamuuseumi juures. Ka Kilingi-Nõmmes ja Mändjala taimlas on terved valged männid. Valge mänd on tänavu väga palju käbisid andnud, need on vaigused ja mõnusa lõhnaga.
Ebatsuugad kannatavad kevadise päikesepõletuse all, seetõttu haigestuvad pudetõppe. Piirkonniti on nad erinevad. “Avatud maastikul on nad mõnes kohas ikka väga palju kannatada saanud, kuid neid mõjutavad veel mulla koostis, veerežiim ja samuti ka seemne päritolu.” Ebatsuuga uueneb meie oludes vähesel määral ka looduslikult.
Kaugem eesmärk – hea seemnebaas
Must kuusk kipub meie oludes lume all murduma, sest ta kasvatab nagu tropi üles ning märg lumi, mis sinna kinni jääb, on liiga raske. Nii must kui ka valge kuusk kasvatavad meeletu hunniku käbisid, ka käbide raskuse all murduvad oksad üsna kergesti. Musta kuuse võlu on tema varases käbikandvuses.
Torkav kuusk on meil laialt levinud. Meile on mõtet tuua selle liigi seemneid Briti Columbiast, see piirkond on meile kõige sobivam. Muudest kohtadest pole mõtet tuua, sest need puud ei kasva siin hästi. Seda tõestavad ilmekalt ka Söe arboreetumi katsetused. “Me ei tohiks neid unustada ning hakata jälle mingi aja pärast tont teab kust neid seemneid siia tooma,” märkis Peterson.
Väga palju kasvab arboreetumis serbia kuuske. Rajamise ajal peeti seda üheks metsanduslikust aspektist lähtudes huvipakkuvaimaks kuuseliigiks. Seetõttu toodi Söele erineva võrakujuga ning päritoluga puid. Head talvekindlust on näidanud Tihemetsast pärit serbia kuuse järglased. Kaugem eesmärk oli saada erinevate puuliikide hea seemnebaas. Praegusel ajal on suur huvi serbia kuuse kui jõulupuu vastu ning seetõttu ka nõudlus selle seemne järele. Serbia kuusel on huvitav sinakasroheline okas ning eriti dekoratiivsed on kitsavõralised puud.
Lehtpuid napib
Söe arboreetumis kasvavad enamasti okaspuud, lehtpuid on vähe ja need on toodud küllaltki juhuslikult. Leidub mägivahtrat ja ka kollast vahtrat, ameerika haaba, püramiidtamme, jalakat, künnapuud, aga ka kaske. Kasekultuur, mis Pedja jõe ääres kasvab, on tõenäoliselt Soomest toodud paljundusmaterjalist, väga sirge tüvega. Kui jõge pidi sügisel kanuuga tulla ja kaldal ootavad kollased kased, on pilt väga kaunis. Paljud lehtpuude võõrliigid hoiavad sügisel lehti kauem küljes kui kodumaised liigid, seetõttu on need just sügisel väga kaunid.
Arboreetumi kõrval on euroopa lehise, serbia kuuse, ebatsuuga ja halli nulu seemla. Need mis annavad juba mitmeid aastaid head seemnesaaki ja saadud seemned on hea idanevusega, arvestades liigi omapära. Külmaõrnemateks on osutunud ühe Läti päritolu ebatsuuga kloonid. Lehiseseemlas kasvavaid puid kimbutab lehisevähk. Paraku pole meie oludes sellesse seemlasse tekkinud ühtegi seemikut. Kehvem on lugu jaapani nulu seemlaga, mis ei ole head seemnesaaki andnud.
Söe arboreetum
*Asub Puurmani vallas Pedja jõe kaldal
*Pindala 114 hektarit
*Kaitse all, kuid uuendatud kaitse-eeskiri puudub
*Arboreetum on jagatud 145 eralduseks *Seemla eraldustel 146 – 150 *Erinevaid liike on arboreetumis katsetatud üle 70, neist osa on hukkunud Allikas: Ülo Eriku koostatud ülevaade
i HELVE LAASIK
