Kalevipoja puhul huvitab 1959. aastal sündinud kunstnikku ennekõike tema väline kuju. Ühtlasi tunneb Karmin muret selle üle, et Eestis suhtutakse keerulisematesse ja filosoofilisema sisuga kujudesse veel ükskõikselt.
Kui olulised on Teie kui kunstniku jaoks omapära, elulaad, traditsioonid ja legendid piirkonnas, kus hakkab paiknema üks või teine skulptuur? Kuivõrd näiteks tuleb Kalevipoja kujude loomisel arvestada nende asukohaga Jõgevamaal, kus meie rahvuskangelane on inspiratsiooniallikaks tunnuslausele, maskotiks kala- ja veefestivalile, uisumaratonile ning saanud koguni omanimelise kompveki?
“Ma arvan, et paikkonna iseärasused kunstniku tööd otseselt ei mõjuta. Võimalik, et vastav aura võib aga tekkida kuidagi teistpidi, ennekõike emotsionaalsel tasandil ja miks mitte ka alateadvuse kaudu.”
Minu teada olete üks produktiivsemaid skulptoreid. Kas Eestis on üldse maakonda, kus teie tehtud kujusid ei leidu?
“Ei usu, et minu töid on igas maakonnas. Hästi, kui on ehk pooltes. Mõnes regioonis võib aga mu loomingut küll rohkem olla. Kui kuhugi üks kuju loodud, siis tekivad juba töised kontaktid ja sageli tellitakse ka järgmine.”
Mil määral kujur tänastes karmides oludes üldse riskida võib? Ma pean silmas seda, et luua midagi, millel tellija veel puudub?
“See on tegelikult väga hea küsimus. Ega ilma tellimuseta tegelikult midagi õieti teha ei saagi. Turg ja ostja maitse on ju ettearvamatud. Kirvereegli järgi läheb näiteks alati kaubaks naisakt. Seetõttu tasuks neid teha, sest suure tõenäosusega keegi neid ikka ostab. Mina pole aga seda teed läinud, samuti pole mul ka kauplust, kus oma töid müüa. Nii olengi enam-vähem tellimustega kaetud. Kujud, mis valminud eelkõige oma rõõmuks, ei olegi ehk kuigi hästi müüdavad. Näiteks keerulisema ja filosoofilisema sisuga skulptuurid, mida teha eelistaksin, naljalt ostjat ei leia.”
Kuidas aga loomeinimesena kommenteerite küll vist sajanditepikkust huvi alasti naisekeha vastu. On see rohkem erootiline huvi või otsitakse kunstielamust?
“Viimane variant on vist õigem, sest ilus inimkeha on alati esteetiline. Pealegi annab seda ka väga ilusti kujutada, veelgi ilusamaks teha. Esteetilisi elamusi on aga otsitud sajandeid, koguni aastatuhandeid. “
Tuleme nüüd tagasi Kalevipoja juurde. Kas Eestis on Kalevipoja kuju, mille kohta on kombeks öelda, et meie rahvusvägilane peaks just selline välja nägema? Võiks see näiteks olla Amandus Adamsoni Vabadussõja monument Tartus, mis kujutas Kalevipoega?
“Arvan, et Kalevipoja kujutamisel kunstis pani mingil moel märgi maha Kristjan Raud oma raamatuillustratsioonide sarjaga. Tema Kalevipoeg oli arhailine, samas ka veidi lihtne ja ka väga ilusa sümbolistliku kujundjoonega. Kalevipoeg on ju ise sümbolistlik tegelane. Pealegi langesid Kristjan Raua loomingus kokku ajastu ja kunstniku anne. Ka mulle isiklikult on Kristjan Raua kuvand Kalevipojast kõige ilusam. Selle märgi poole on üritanud püüelda teisedki kunstnikud. Praegu elab aga Kalevipoeg kunstis väga erinevates vormides.”
Missuguseid mõtteid tekitab Teis aga Kalevipoja inimlik karakter? Kas mõtlete ainult tema vägitegudele või ka eksimustele ja vigadele või on teile primaarne vaid eeposekangelase väljanägemine?
“Mina vaatan põhiliselt, kuidas Kalevipoja olemust kompositsioonis kujutada, pean oluliseks, et väline kujund töötaks hästi, oleks hea. Olgem ausad, Kalevipoeg on ikka muinasjutt otsast peale, abstraktsioon. Muidugi väljendavad Kalevipoja teod ka rahva kogemust ning seda, mida rahvaluulekogujad suutsid kirja panna.”
Missuguse vormi annate aga neile Kalevipoja kujudele, mis hakkavad seisma Jõgevamaal, omavalitsuste- ja maakonnapiiridel?
“Need kujud lõigatakse terasplaadist läbiva lõikusena, kas plasma-, laser- või vesilõikusena. Igasse maakonna väravasse peaks idee järgi tulema erinevas stseenis kujutatud Kalevipoeg: kivi tassimas, seda viskamas, kindlust ehitamas, pidutsemas, rahvast juhtimas, sõdimas jne. Kuhu missugune Kalevipoeg pannakse, seda otsustavad jõgevamaalased ise.”
Ja missuguses järgus loometöö on?
“Esimene plaat on välja lõigatud ja ka see värav on konstruktsioonina valmis. Paigaldamine sõltub aga veel paljudest asjaoludest, sealhulgas kooskõlastustest Maanteeametiga. (Vestlus Mati Karminga toimus umbes kuu aega tagas ? J. L).
Miks ja kuidas sai just Teist Jõgevamaa Kalevipoegade looja?
“Pakkumine tuli Jõgeva maakonnast. Enne oli välja kuulutatud ka konkurss, kuid minu teada jooksis konkurss kinni seetõttu, et oli mindud Kristjan Raua motiivi kasutamise peale, kuid ei saadud nende interpreteerimiseks autoriõiguslikku luba. Kindlasti on Kalevipoegade Jõgevamaale toomise taga väga jõuline ja nooruslik meeskond eesotsas maavanem Aivar Kokaga.”
Missuguse mulje jätab teile Tallinna-Tartu maantee ääres Sõpruse pargis asuv skulptuur “Kalevipoeg kündmas”, mille autoriks Tauno Kangro?
“Ma püstitaksin hoopis laiema filosoofilise küsimuse. Me ei tea päris täpselt, kui suur Kalevipoeg oli. Kalevipoja suurust on väga raske paika panna, et ta mõjuks monumentaalselt. Kui minult oleks ehk keegi tellinud sellise töö Kalevipoja teema edasiandmiseks, siis oleksin paigutanud ehk mõnele voorele hiigelsuure metallist adra, umbes 30 meetrit kõrge. Kui inimene näeb seda atra, siis ta kujutab ette, et Kalevipoeg võib olla 60 meetri pikkune.
Kus asub Teie loominguline köök-ateljee?
“Mu ateljee on Tallinnas Pääskülas, kuhu olen jõudnud olude sunnil, oma rännakute tulemusena. Maja on ümbritsetud mändidest, paik on väga rahulik ja loometööks igati sobilik.”
Viimasel ajal on paljusid inimesi ärevil hoidnud poliitilised sündmused Eestis, milles mängis vähemalt vormiliselt tähtsaimat rolli pronkssõdur, mis on nüüdseks viidud Kaitseväe kalmistule. Jätame aga poliitika korraks kõrvale. Missugune on Teie kui asjatundja meelest selle skulptuuri kunstiline väärtus? Mõtlema paneb ka see, et tänaseni pole eestlastel oma ühtset vabaduse monumenti.
“Kahtlemata on sel kujul kunstiline väärtus, see on väga hea ja terviklik töö, mille teinud arhitekt Alas ja skulptor Roos.”
Kuidas suhtute aga üldse sellesse, et skulptuuri arvustatakse, kiidetakse ja laidetakse sageli rohkem kui näiteks maalikunsti või graafikat? Või ma eksin?
Nii see on tõesti ja kujur peab selle ära kannatama. Skulptuur on alati kõigil hambus ning meenutab Polkovniku lese sündroomi, kus igaüks arvab teadvat kõige paremini. Sageli on skulptuur peksupoiss, mille peal inimesed ennast nii vaimselt kui ka füüsiliselt välja elavad. Tartu Raekoja ees avati purskkaev minu kujuga “Suudlevad tudengid”, jätkus tänitajaid ja sarjajaid rohkesti, sealhulgas ka kunstikriitikute hulgas, kusjuures teinekord läks asi ka poliitkani. Näiteks tuli minu postkasti kiri, kus üks Tartu linnapeaks taotleja sarjas Reformierakonda selle eest, et Raekoja Platsil on priiskav skulptuur, Jaani Kirikule aga pandi vaskplekist katus.”
Läheme aga nüüd ajas päris pika maa tagasi. Millal üldse tekkis huvi skulptuuri vastu?
“Otsuse skulptoriks saada tegin keskkooli lõpus. Huvi tekkis aga usutavasti juba kahe-kolme aastaselt, kui laps saab plastiliini kätte. Mäletan, et erilise isuga meisterdasin igasuguseid masinaid ja mehhanisme, millele nööpidest rattaid alla panin, samuti voolisin päkapikke.”
Kas praegu, loodetavasti parimas loomeeas kunstnikuna, on Teil oma lemmik eesti aja- või kultuuriloost, kelle monumendi loojaks te olla soovikiste?
“Eestis pole ühtegi mälestusmärki Marie Underile. Ma muide tegelesin Underi mälestusmärgiga 1986-1987, kui oli idee püstitada see Hiiumaale ja tegin valmis ka kolm portreed. Projekt jäi aga õhku rippuma. Underi tabamatu imago on aga äärmiselt intrigeeriv. Ma arvan, et kindlasti peaks Underi portree olema valge.”
Mida arvate aga mõttest teha skulptuure noorema põlvkonna loomeinimestest: kirjanikest, näitlejatest, muusikutest, et neid jäädvustada kujudesse just noortena, nii, nagu nad on praegu?
“Kindlasti on sellel mõtet. Siit me tuleme aga tagasi selle juurde, et skulptuur ega ka portreeskulptuur pole tänases Eestis populaarne. Väidetakse ju, et meil on olemas videotehnika, milleks raisata aega vanamoodsa tehnika ja toimetamise peale.”
Millele kulub Teie aeg siis, kui te parajasti ei tegele oma kutsumuse ja ühtlasi elatusallikaga?
“Ega palju aega ei üle ei jää. Mul on väike hobi koguda vanaaegseid fotosid. Selle harrastusega tegelen kuuendat aastat ning külastan ka sageli antiigipoode. Ma ei pea oma fotokogu just elitaarseks, mind huvitavad aga möödanikku jäänud olud ja inimesed. See seostub ka tunnetusliku ajalooga, kaduma hakkava Eestimaaga, mida järjest vähem näeb.
Samuti pakub mulle naudingut loodus. Kui läbi Eestimaa sõidan, siis vaatan ikka maastikku. Püüan olla looduses niipalju kui võimalik. “
JAAN LUKAS
