Nüüd on Sirje Teesaare Põra talu lülitatud ka kohalikku külaturismi marsruuti. Värskes külaturismi alases kogumikus teda küll veel kirjas pole, aga nagu selgub, on marsruudi välja töötanud kohalikul külaliikumise aktivistil Tiia Pärtelpojal õnnestunud Põra talu perenaine siiski ära meelitada selles osalema.
Nelja tee ristis
Kuigi ametlikult kuulub Sirje Teesaare majapidamine Otslava külla, viivad teed peaaegu koduväravast nelja külla: Kaiaverre, Vahile, Maarjasse ja Otslavasse, mille algust just Põra talust loetaksegi.
Teederistis asuva eluaseme ostis tänane perenaine Sirje omaaegselt kolhoosilt 1970. aastal. Kodukandist pole kohaliku keskkooli 1968. aastal lõpetanud Sirje peaaegu ära olnudki, sest sündinud on ta lähedal asuvas Kõrenduse külas. Viit päeva bioloogiatudengina Tartu Ülikoolis meenutab ta siiamaani kui üht pikemat kodunt eemal viibimist. Tagantjärele ei teagi, kas kahetseda ülikoolis õppimisest loobumist või mitte. Ema, kelle õhutusel ta sinna läks, oli muidugi pettunud, aga parata polnud midagi. “Suur armastus tuli peale,” ütleb Sirje. Kõiges oli “süüdi” Põltsamaalt pärit noormees August Teesaar, kes siinsesse kolhoosi agronoomiks oli tulnud. Oma kodu rajati samasse teederisti. Sirje õppis juuksuriks. Edaspidi, kui lapsed sündisid, oli ta tööl erinevates kohtades ? karjalaudas, katlamajas, postiljonina, koristajana koolimajas jne.
Tänaseks on algusaastatel õue istutatud elupuud õige pikaks sirgunud, lapsed kodunt läinud, aastaid sportlasena kodukandis ja kaugemalgi tuntud Augustit enam aga elavate kirjas pole. Juba mitmeid aastaid käib Sirje aina kodu ja Maarja rahvamaja vahet. Rahvamajas, kus ta koristajana ametis, lööb ta ühtlasi kaasa nii rahvatantsus, koorilaulus, näitemängus kui kõikvõimalikes teistes ettevõtmistes ehk on teisisõnu selle maja üks kindlaid tugesid ja raudvarasid.
Lehmapidamiselt kitsedele
Kodus ootavad Sirjet koerad, küülikud ja kitsed. Ehkki bioloogiks jäi õppimata, on taime- ja loomaarmastus Sirjet saatnud kogu elu. Kõikvõimalike koduloomade pidamine on justkui enesestmõistetav olnud, maakodus ei oskaks elu teisiti ette kujutadagi. Lehmigi on siin aastaid peetud, aga lõpuks polnud sellel enam mõtet, nagu enamikus teisteski majapidamistes.
Kuus aastat tagasi toodi Sirjele kaksikud kitsetalled. Alguses tundusid need pikkade jalgade ja pisikese kerega olendid päris naljakad ja ega olnud tal ka eriti kogemusi, kuidas nendega ümber käia ja mida neile süüa anda. Kui nad aga suve läbi kasvasid, muutusid omamoodi armsateks. Edaspidi sai kaugemalt kandist toodud “vahetuskaubana” sokuke. Ega ümbruskonnas eriti kitsepidajaid ju teada polnudki. Nii see kõik minema hakkaski.
Kui Sirje kord lauta tuli ja siin sündinud esimest tallekeset nägi, oli imetlus ehmatusega segi. Pisike oli ilmselt kauaks maha jäänud ja ema ei lasknud teda imema. Eks siis tuli perenaisel appi asuda ning lutt otsida. See tarkus, et kitseema piim kaussi lüpsta ja talleke sinna ninapidi juurde panna, tuli hoopis hiljem.
Edaspidi sündis mitmel korral kolmikuid tallesid. Kõik nad olid Sirje arvates hirmus vahvad ja toredad. Sai neid üles kasvatatud, müüdud ja vahetatud. Vahepeal poegis aastas kaks noort kitseema. Oli äpardusigi. Ühel kitsel tekkis pärast poegimist sepsis ja see suri.
“Sellel kevadel polegi tallesid oodata. Jätsin kitsed puhkama. Sokuke on praegu kasvamas,” ütleb Sirje. Kitsede ja sokupoisi juures laudas lippab ringi suur küülik. Seinal on veel päris hulganisti küülikupuure, kõik samuti “päriselanikke” täis. Ühes on parasjagu pesakond mõnepäevaseid poegi. Õues on küülikupuure veelgi enam, kust õige pontsakad pikk-kõrvad vastu vaatavad.
“Varem oli küülikuid kasulik pidada. Nahkadest sai päris korralikku raha. Õppisin isegi nülgimise ära. Vanaema müüs Tartu turul veel küülikulihagi,” räägib Sirje.
Kits solki ei söö
“Inimsõbralikumat looma kui kits on raske leida,” ütleb Sirje. “Ta tuleb sulle lausa suu juurde, ronib sülle ja kõnnib järel. Nad tuleksid minuga või alevissegi kaasa.”
Niipalju kui Sirje on saanud teiste kitsepidajate juures näha ja ise tähele pannud, on kitsi kõige parem hoida suvel lahtiselt, et nad saaksid vabalt nii taimi kui ka põõsalehti süüa. Viimaseid armastavad nad eriti. Et aga Põra talu maad asuvad selles suhtes väga ebasoodsas kohas, peab perenaine paraku oma hoolealuseid ketis pidama. Muidu pidavat kitsed sööma kõiki taimi, isegi mürgiseid. Talveks tuleb aga neile vihtu teha. Kitsesööt peab kore olema. Teri ja peeti annab Sirje kitseperele samuti. “Kits on eriti puhas loom, tema solki ei söö. See, mis sa talle annad, peab puhas olema. Mis maha kukub, temale enam ei kõlba. Sellepärast mul mõned jänesed laudas lahtiselt ringi lippavad, nemad söövad selle ära, mis kitsedele ei sobi.”
Põra talu perenaine võib kinnitada, et kits on üldse üks igapidi mõistlik ja tark loom ning temaga saab kõige paremini hakkama ikka pigem meelitamise kui jõuga ning et ühe kitse talled võivad oma iseloomult olla väga erinevad. “Üks kõnnib keti otsas maasse randi sisse, teine on jälle väga rahulik,” on Sirje tähele pannud. Ja kui ikka loomad näevad, et perenaisel on omad tegemised, ega nad siis kipugi teda segama ja müksima. “Sarvedega katsuvad rohkem jõudu noored emad omavahel,” teab ta.
Muidugi armastavad kitsed väga ronida ? puuriida, jänesekuudi otsa või kuhu tahes. Lüpsmiseks peab olema aga kindel koht. “Muidu ju loom ei saa aru, mida ma tahan. Võõrast ta naljalt lüpsma ei lase, kohe nuusutab üle.”
Seda aga, et kitsepiim igapidi kasulik ja väga tervislik on ning ka hästi maitseb, võivad kinnitada nii Sirje kui ka ta lapselapsed ning need tuttavad, kes temalt piima viinud on. Ja peale selle, et kitsed on ühed väga huvitavad ja armsad loomad, võimaldavad nad ka pererahva olulisel määral ära toita. Sest nagu Sirje tunnistab, on nii kitseliha kui ka piimast tehtud kohupiim väga head.
VAIKE KÄOSAAR
