Sille Raidvere: Tähtis on väärtustada vana

18. aprillil algas muinsuskaitsekuu, mis tähendab koristustalguid üle Eesti, kuid mitte ainult. Vooremaa küsitles sel puhul Jõgevamaa muinsuskaitseinspektorit Sille Raidveret.

Mitmes muinsuskaitsekuu see Teile selles ametis Jõgevamaal korraldada on?

Helju Sihver oli siin enne mind ametis 35 aastat, mina tulin aasta tagasi, eelmise aasta märtsis, niisiis teine.

Mida üks muinsuskaitsekuu endast kujutab?

Muinsuskaitsekuu algab poole kuu pealt ja kestab järgmise kuu poole peale. Üle Eesti on kavas väga erinevaid üritusi ja sündmusi, kuid põhiliselt on need kevadised heakorratalgud ja seminarid mälestiste omanikele ja esindajatele, samuti omavalitsuste spetsialistidele. Sellel kevadel on toimunud kaks kiriku vara ja ehitisi puudutavat seminari, seda koos Tartu maakonnaga Tartu Pauluse kirikus. Jõgevamaal on plaanis korraldada mais üks seminar arhitektuurimälestiste teemal kohalike omavalitsuste spetsialistidele ning mälestiste omanikele. Muinsuskaitseteemalised näitused ja koolitused on koondunud suures osas Tallinna või Tartusse. Kogu muinsuskaitsekuu kava, mis täieneb pidevalt, saab lugeda internetiaadressilt www.muinsuskaitse.ee

Kus täpsemalt on Jõgevamaal talgud tulemas?

Kassinurme mõisa pargis, kus ka eelmisel aastal olid muinsuskaitsetalgud, on tänavu jätkutalgud. Sellest võtavad osa Kassinurme Külaselts, Naisselts ja ka Jõgeva vald.

Eesti Metsaselts korraldab talgud Patjala linnuse lähistel, Kurista mõisa kalmistul, Linnamäe krossiraja lähistel on märtsi lõpus ühed talgud juba olnud ja teised tulevad juba sel laupäeval MTÜ Linnamäe Krossiklubi algatusel. Tabiveres korraldab talgud kohalik Lions klubi eesotsas vallavanem Aare Aunapiga, korrastatakse Kõrenduse küla nelja arheoloogiamälestise territooriumi.

Eks inimesed korrastavad kevadeti ikka oma kodukohta või on grupp inimesi võtnud midagi endale südameasjaks.

Mida ütleksite linnarahvale muinsuskaitsekuul?

Ilmad on soojad, ka linnainimesed tulevad oma majadest välja ja hakkavad hoove koristama, maju remontima. Kevadtööde käigus tasuks tähelepanu pöörata ka vanadele hoonetele. Mõnikord saab väga väikeste vahenditega palju parandada ja päästa.

Alati ei pea olema tegu mälestisega, et vana säilitada. Kindlasti peaksid inimesed väikelinnas oma vanu maju rohkem väärtustama. See eeldab aga juba mõttelaadi muutust. Kevadeti tahaksin sageli ütelda: Inimene, vaata, sul on ilus, vana puitmaja! Ära riku seda plastaknaga! Vana puitakna saab ära restaureerida ja see ei ole kindlasti kallim kui uue panek, õhk ruumis on aga puitaknaga palju parem! Võimalus on ka paigaldada sissepoole klaaspakett ja jäta väljast vana, et vana maja ilme säiliks! Kui aken tõesti vahetamist vajab, on võimalus tellida ka uus puitaken, mis tehtud vana eeskujul, kõike ei saa mõõta rahaga ning tulemus jääb kestma ju aastakümneteks.

Aken on number üks, mida kevadel vahetatakse, ja tehakse sellega palju rumalusi. Sageli näeb ühel majal mitut erinevat tüüpi aknaid, kus koos elavad inimesed pole pidanud vajalikuks maja ühtses välisilmes kokku leppida. Tahaksin tähelepanu juhtida sellele, et meie vanadel puitmajadel on veel säilinud väga kenade ruudujaotustega aknaid, mida kahjuks uute akende tellimisel ei järgita.

Kui palju on Jõgeva linnas muinsuskaitsealuseid objekte ja mälestisi?

Jõgeva linnas on objekte vähe, vallas on rohkem. Kolm mälestist on siinpool raudteed, need on pangahoone ja majad Suur 17 ja Suur 18. Üle raudtee on Betti Alveri muuseum.

Miljööväärtuslikku ala on siin tegelikult ju rohkem ja palju armsaid puumajakesi, mis muinsuskaitsealuseid objekte olemuslikult toetama peaksid.

Miljööväärtusliku ala määrab ametlikult kindlaks kohalik omavalitsus ehk linnavalitsus ja Jõgeval seda seni tehtud pole. Seda võiks määrata mõlemal pool raudteed, kus vanu Jõgeva linnale iseloomulikke hooneid säilinud on. Jõgeva traagika on ka selles, et siit on pommitamine üle käinud ja linna süda on hävinud. Viimane hävitustöö oli aga Säästumarketi ehitamine pangahoone kõrvale ja vanade puumajade teejoonelt ära koristamine. 

Kuidas selleks üldse muinsuskaitse luba saadi?

See on tõesti huvitav, et muinsuskaitse seda lubas, sest oleks võinud keelduda, kuna mälestiste kaitsevööndis asuvad uusehitised käivad Muinsuskaitseameti Kooskõlastuskomisjonist läbi alates detailplaneeringust. Elu on näidanud, et need, kes sellise loa saavad, on oma tahtmistes äärmiselt püsivad ja järjekindlad. Jätk alustatule on Maxima ehitus üle tee, kus kord ühele lubatut pole põhimõtteliselt õige teisele keelata. Õnneks on Jõgeva siiski veel üsna nõrga ehitussurvega paik, paljudes teistes linnades on olukord palju hullem.

Mis on teid selles ameti aasta jooksul kõige rohkem üllatanud?

Riigi prioriteedid. See, et riiklikku toetusraha ei suurendatud, vaid hoopis vähendati! Seda ehitushindade tohutu tõusu juures. Samal ajal kui keskkonnakaitsel on tööl 500 inimest, on meid veidi üle 50. On tõesti üllatav, et riik ise ei väärtusta muinsusi! 

Millised on kõige suuremad mured?

Nii palju on selliseid mälestisi, millel pole tänapäeval enam funktsiooni. Kõige viletsamas seisus on arhitektuurimälestised, millele ei leita funktsiooni ja mis lagunevad. 

Mis need võiksid olla ja kuidas on samasuguste hoonetega mujal Euroopas?

Mõisate majandushooned näiteks. Valitsejamajad, tallid ja tõllakuurid, mis on tihti tohutu suurte mahtudega hooned. Mujal nad muidugi samamoodi ei lagune, kuid eks seal aitab riik rohkem. Meie riik on ka nii noor, me ei saa ennast võrrelda näiteks Skandinaaviaga, kus pole olnud sõjategevust ega okupatsiooni. 

Mis muresid veel mälestistega on?

Paljud mälestised on eraomanduses, ostetud odavalt, lootes kunagi nende pealt kasu teenida, kuid nüüd hooned lagunevad. Tihti on need on ostetud omavalitsustelt tingimusel, et nendesse investeeritakse, ent kinnisvaraärimees on kaval, ta müüb mälestise sõbrale edasi, lootes nii investeerimise kohustusest kõrvale hiilida. Sellistele saadangi nüüd kevadel tähitud postiga välja kaitsekohustuste teatiseid, kus kirjas seadusega määratud hoolduskohustused.

Ehk mõned näited sellistest objektidest?

Uue-Põltsamaa mõisa kuivati, millel katus kohe-kohe sisse kukkumas, omanik on Estonia Maja OÜ. Uue-Põltsamaa mõisa peahoone, mille müügi puhul Põltsamaa Linnavalitsus esitas investeerimisnõude InterInvest OÜ-le, müüdi Manor House OÜ-le. Investeerimisnõudest kinni pole peetud, samuti keeldub uus omanik kaitsekohustuse teatist vastu võtmast, kuid riigi poolt pandud hoolduskohustus kehtib neile siiski. 

Mis aga on rõõmustavad asjad?

Rõõmu teeb, et paljud omavalitsused on hakanud oma mälestistest rohkem hoolima, neid väärtustama, nende säilimisele kaasa aitama. Samuti asjaolu, et muinsuskaitsega tahetakse rohkem koostööd teha, mitte sellest iga hinna eest kõrvale hiilida – see on üks positiivseid harituse märke. Õnneks on palju objekte omavalitsuste käes. Eraomanik on tänasel päeval kahjuks veel kehv omanik, vähe on neid mälestisi, kus õiged inimesed elavad ja nende eest hoolitsevad. Alati pole vaja korraga suurt raha, hooldusremonditöid saab teha ka vaikselt ja järjest. Selleks puhuks tehakse Muinsuskaitseametis, Säästva Renoveerimise Infokeskustes ja mujal ka üha enam hoonete hoolduse alaseid koolitusi. Räägitakse, millest alustada, esimene asi on parandada katus ja vihmaveesüsteemid. Kui need on korras, ei mädane ka puitosad enam edasi. Annan ka ise hea meelega nõu.

Kas selliseid koolitusi korraldatakse edaspidi ka laiemale üldsusele?

See võiks olla järgmise aasta teema teha suurem muinsuskaitsekuu üritus, kuhu on oodatud puitmajade inimesed nii meie kolmest väikelinnast kui ka maapiirkondadest. Seal võiks rääkida nii akendest kui laudistest. Ka laudise puhul soovitan säilitada vana nii palju kui võimalik, vaid asendada ja proteesida kahjustunud osad, sest kuigi tänapäeval on võimalik tellida ka laia profiiliga laudist, pole uus puit enam sama kvaliteetne. Vanasti võeti kvaliteetset puitu metsa põhjapoolselt küljelt. Seal kasvas puu väga aeglaselt, aga oli väga tihedate aastarõngastega. Pole sugugi ükskõik, mis ajal puu maha võtta. Talvel on puu sees kõige vähem toitaineid. Kevadel maha võetud puusse tulevad koid ja üraskid mõnuga sisse, sest toitu on puus palju. Puit peaks olema kaks kuni viis aastat seisnud, kuivanud, koor peaks olema kohe maha võetud. Tänapäeval aga selliseid asju enam ei järgita.

Ometi on mõned omanikud oma maju restaureerinud, vana uueks teinud, kas Jõgevamaal neid inimesi ka kuidagi tunnustatakse?

Neid tuleks kindlasti tunnustada, sest paljudes linnades juba tehakse nii. See võiks olla meie muinsuskaitsekuu ettepanek omavalitsustele – hakata välja andma restaureerimispreemiaid. Kuid põhiline eesmärk pole siiski teha vanast uus, parim on, kui vanale majale jääb tema vana maja hõng ning maja võimalikult vähe muudetakse, vaid värskendatakse ja vajadusel asendatakse kahjustunud osa algupäraste materjalidega. Seega võiks olla “Vana maja preemia” vana maja hea hooldamise ja säästva restaureerimise eest.

JAANUKA KRESSA

blog comments powered by Disqus