Kokku tulid koolituse läbinud vabatahtlikud Jõgevamaalt, omavalitsuste esindajana ja huvitundjana Tabivere Vallavalitsuse töötajad ? sotsiaaltöö vanemspetsialist Ene Tepaskent ning sotsiaaltöö- ja lastekaitsespetsialist Liis Härmaste ?, Jõgevamaa Puuetega Inimeste Koja eestvedaja Luule Palmiste ning SA Dharma tegevjuht-juhatuse nõunik Malle Eenmaa ning arendus-ja koolitusjuht Tiina Parmasto.
Loomisel on piirkondlikud vabatahtlikke tugiisikuid koondavad tugikeskused, kust hakatakse edastama infot koolituse läbinuile, tegutsevatele tugiisikutele ja asjast üldisemalt huvitatutele. Arutleti, kuidas panna omavalitsusi huvi tundma tugiisikusüsteemi vastu. Kokkutulnud olid ühel meelel, et abivajajaid jätkub igasse valda. Samuti pole kuhugi kadunud head inimesed, kes tahaksid ja saaksid aidata. Kuidas viia kokku kursuse läbinud, tunnistuse saanud ja n-ö kvaliteedinõuetele vastavad abivalmis inimesed, riigi poolt selleks seatud ametid ning pered, kes on mingil põhjusel raskustesse sattunud? Kuna sotsiaalministeeriumi uut hoolekandeseadust ei ole veel avalikustatud, loodame, et tugiisikuteenus läheb vastuvõtmisele. Selles seaduses kirjutatakse lähemalt lahti tugiisiku mõiste, pakutavad teenused jms.
Praegu on tugiisiku tööd kõige edukamalt rakendanud Tapa linnavalitsus, kes ostab teenust Tapa Lastekaitseühingult. Vabatahtlikule hüvitatakse vaid otsesed kulud: sõidud pere juurde, telefonikõned ametiasutustesse. Tugiisiku tööülesanded erinevad kardinaalselt koduhooldaja tööülesannetest, ka ei ole tugiisik vallatöötaja-sotsiaalametnik. Lepingus määratletakse täpselt, millised on poolte kohustused ja võimalused, kodukülastus fikseeritakse aruandluses. Kui viimatimainitu kedagi hirmutab, võin lohutada ? see pole nii kole, kui paberil paistab. Tegelikkuses lepivad tugiisik ja pereliige kokku jõukohases ülesandes, mis tuleb ära teha enne järgmist kodukülastust. Siis pannakse kirja, kuidas ülesanne õnnestus, millised olid takistused. Näitena võin tuua olukorra, kui tugiisik õpetas ema mannaputru keetma. Päriselus tuleb mõnelgi meist ette uusi olukordi, milles tunneme end abituna, nii ka sel puhul. Tugiisik on hädasolijale sõber, kellele võib toetuda. Kindlasti ei hakka tugiisik kodudes koristustöid tegema, tema ülesanneteks on aidata jõuda inimesel endal tõeni, et korras kodus on hea olla. Aga enne seda on tavaliselt tarvis aidata leida inimesel iseendasse uskumise ivake…
Usun, et need inimesed, kes Dharma koolitusel iseendast rohkem teada said, on nõus oma teadmisi jagama ja aitama. Sest enese teadmata oleme me kõik teataval määral tugiisikud: emale, isale, naabritaadile-memmele, lapsele, töökaaslasele ? kõigile, kellele vaevume ütlema sõbralikku sõna, otsimata omakasu.
Riigi abikäsi ei ulatu alati sinna, kuhu vaja.Tihtipeale polegi tarvis inimesele muud kui toetavat sõpra, et paremini toime tulla. Just selle pärast on SA Dharma otsustanud panustada ?heade inimeste koolitusse?, uskudes vabatahtlike suurde hulka siin Eestimaal. Algusjärgus projekt on hetkel kõige raskema ees ? kas suudame oma tegevuse tulemuslikkust tõestada ka omavalitsustele? Kas omavalitsused on nõus proovima ka teistsuguseid töömeetodeid, kui seni harjutud? Samuti otsime vastukaja Eestimaa elanike seast. Mida arvate teie, kas on sellist teenust vaja?
Kui kellelgi tekkis küsimusi SA Dharma tegevuse kohta, siis kõige õigem koht vastuste leidmiseks on aadress www.dharma.ee. Sügisel on tööd alustamas uus tugiisikute grupp. Äkki on ka teis midagi head, mida olete valmis jagama?
JANNE MAISVÄLI,
tugiisiku koolituse läbinu
