Tänase lehe persooniloos saab sõna teenekas põllumees Jaan Koll, kes kuusteist aastat juhtis Palamuse maadel põllumajanduslikku suurtootmist. Agronoomiks õppinud mees meenutab aga kõige enam seda aega, mil tal tuli 15-aastase koolipoisina ette võtta pikk Siberi teekond. Koos ema ja kahe vennaga, kes kuulusid kõik küüditamisele ehk nagu siis korrektselt öeldi, väljasaatmisele NSV Liidu eri piirkondadesse.
Olude sunnil sai noorest poisist kodust kaugel pere peamine toitja, sest sajapealise loomakarja ohjamise eest maksid kohalikud püsielanikud talle hästi, seda nii kartulis kui piimas. Aga sellest saadi söönuks. Kõige selle juures meenutab 85-aastane mees sedagi, et kui Eestist lahkusid nad oma rahvuskaaslaste pealekaebamise tõttu, siis kaugel Siberis võtsid neid vastu hoopis südamlikumad inimesed. Pikalt teelt tulnuid kostitati kohe esimesel õhtul saunaga.
Parimad noorusaastad Siberis veetnud põllumees ütleb, et kes seal ise enda eest seisis ja tööd teha tahtis, see hätta ei jäänud. Kohalikud inimesed olid abivalmid ning reetmisi ja pealekaebamisi ei pidanud seal kogema.
Jaan Koll räägib seda kõik ajendatuna meie tänasest olustikust, kus aina enam ja enam tungivad peale kurjus, kadedus, pealekaebamine, ärapanemine. Tema sõnul muutuvad inimesed aasta-aastalt üksteise vastu aina kurjemaks. Ja see ei ole elus palju kannatanud mehe sõnutsi head märgid. Väikesele rahvale on need aga eriti kahjulikud.
