Seitse venda ja tarkuselinnu pildiga raamat

Palamuse kihelkonnakoolis õppisid, teadagi, kes – Toots, Arno, Teele, Kiir, Tõnisson ja teised Oskar Lutsu “Kevadest” tuntud tegelased. Või õigemini need, kes samas koolis õppinud Lutsul vaimusilma ees seisid, kui ta need tegelased lõi. Suur osa Jõgevamaa tänastest koolilastestki võib öelda, et on vähemalt ühe tunni selles koolis õppinud, sest juba kuuel aastal on kõigi maakonna koolide esimeste klasside õpilased käinud seal vana aja koolitundi pidamas.

iii

Kui esmaspäeva hommikul fotograafiga kihelkonnakoolimuuseumi jõuame, on Jõgeva valla koolide esimeste klasside laste koolitund täies hoos.

„Kas te lugeda juba oskate?” küsib muuseumipedagoog Aili Kalavus.

„Jaa!” kostab üksmeelne vastus.

Ent paljast „jaast” on vähe: lugemisoskuse tõestamiseks laseb pedagoog lugeda pruunikatelt töölehtedelt – need seisavad igaühe ees laual – ette luuletuse „Laps kiisule aabitsat õpetamas”. Muuseumipedagoogi enda eestlugemisel läheb asi ladusalt. Et luuletuses on juttu kirjatähtedest, loetakse üheskoos ette ka tähestik. Seegi on lastel päris kenasti peas, kusjuures koos kõigi keeruliste võõrtähtedega, mida omal ajal esimeses klassis veel ei õpitudki.

Järgmisena uurib muuseumipedagoog, kas lapsed ka kirjutada oskavad. Jälle tuleb vastuseks üksmeelne „jaa”.

„Kas keegi tahab tulla ja oma nime tahvlile kirjutada?” pärib Aili Kalavus.

Kirjutamisõiguse saab esimene käetõstja – heledapäine tüdruk esimesest pingist. Sellisele jalal seisvale väikesele pööratavale tahvlile pole ta ilmselt kunagi varem kirjutanud, aga põhimõtteliselt on tahvel ju ikka tahvel ning me saame peatselt teada, et tüdruku nimi on Sandra.

Ka arvelauad pole tänapäeva arvutiajastu koolis vist enam aukohal. Mis ei tähenda, et tänapäeva koolipoisid ei oskaks kihelkonnakooli vanas klassitoas seisva suure arvelaua nuppe varda ühest otsast teise liigutades välja „raalida”, et ema, isa, neli last, sulane ja kaks ümmardajat on kokku üheksa inimest. Arvelaual arvutamise kunsti saab demonstreerida koguni kaks poissi.

Sule ja tindiga

Siis esitab muuseumipedagoog lastele mõistatuse:

„Seitse venda edasi/ rühivad kõik sedasi,/ et ei taba teineteist./ Keda tunned sina neist?”

Algul arvab keegi küll, et seitse venda on koerakutsikad, aga kui muuseumipedagoog vihjab tuntud lasteraamatule „Jussikese seitse sõpra”, saavad lapsed kohe aru, et juttu on seitsmest nädalapäevast. Kui nädalapäevad on kooris ette loetud, täiendab keegi pingist:

„Ja siis algab uus nädal!”

Klassitoas algab aga hoopis laulutund või õigemini lauluminutid: ühiselt lauldakse ära „Põdra maja”: algul niisama ja siis koos liigutustega, mis sinna juurde käivad. Vana aja koolitund lõpeb sellega, et tindipudelid korgitakse lahti (ettevaatlikult, et ümber ei läheks!), hariliku sulega sulepead võetakse kätte ja kirjutatakse endale välja tunnistus. „Kihelkonnakooli-Tunnistus Palamuse kooli 1. talve õppijale” on trükitud töölehe tagaküljele ning trükitud ridu tuleb sellel täiendada oma nime ning kuupäeva ja aastaarvuga.

Võtab aega mis võtab, aga kõik saavad kirjutamisega ilma suurema tindiõnnetuseta hakkama. Täiesti veatult saavad tunnistusele isegi nii keerulised perekonnanimed, nagu Kiisküla, Gerassimov ja Schasmin. Tunnistused kogutakse õpetajate kätte, et need lastele järgmiste tegevuste juures tüliks poleks, esimeses pingis istuvale Tõnisele saab aga osaks au vana koolikella abil tund lõppenuks helistada.

Pisarad ja üllatus

Seejärel minnakse üles ärklisaali, kus lapsi ootavad taas maavanem Viktor Svjatõšev ja Jõgeva vallavanem Saima Kalev, kellega all klassitoas tunni algul juba tuttavaks oli saadud. Maa- ja vallavanem kingivad kõigile lastele raamatu, milleks on Holger Puki „Isevärki ivad”, mille kaanele on trükitud öökulli pilt. Vallavanem juhib laste tähelepanu sellele, et raamatu kaanele on trükitud tarkuselinnuna tuntud öökulli pilt ning soovitab järgmisel päeval, kui raamatukogupäevade raames saab teoks üle-eestiline ettelugemispäev, just sellest raamatust lugusid ette lugeda.

Raamatu saavad ka need esimese klassi lapsed, kes haiguse tõttu sel päeval Palamusele tulla pole saanud: nende raamatud antakse õpetajate kätte.

„Tänavune esimene klass on väga tubli ja tragi,” kiidab oma lapsi Laiuse kooli õpetaja Eli Äkke. „Aga see laps, kes täna haiguse tõttu koju pidi jääma, oli lausa pisarateni kurb. Temagi oleks väga siin olla tahtnud.”

Siimusti Lasteaed-Algkooli õpetaja Merike Piks seevastu ütleb, et tegi lastele üllatuse: lapsed said Palamusele tulekust alles siis teada, kui oli aeg bussi peale minna.

„Tehke seda toredat üritust ikka edasi!” ütleb Merike Piks maavalitsuse, vallavalitsuse ja muuseumi rahvale, kui koos lastega teele asub.

Vaevalt on Jõgeva valla lapsed lahkuda jõudnud, kui saabuvad tükk maad kaugemad külalised: Põltsamaa valla koolide esimeste klasside õpilased. Maavanem Viktor Svjatõšev ja vallavanem Toivo Tõnson tutvustavad ennast neile. Maavanem räägib, et tema on koolis käinud Jõgeval, vallavanem saab aga kiidelda sellega, et on ise kunagi lühikest aega sellessamas klassitoas õppinud: siis, kui Palamuse „suures” koolimajas oli remont ja mitu klassi vana kihelkonnakooli klassituppa ära pidi mahtuma. Maavanemal on see-eest kaasas oma esimese klassi tunnistus.

„Ma mõtlesin veel, et kas ma julgen seda teile näidata: kõik hinded seal ju „viied” polegi,” ütleb maavanem tagasihoidlikult, ent lisab, et lugemine oli tal küll juba enne kooli selge: ta laenutas siis juba raamatukoguraamatuidki.

Koolitee algus on igal ajal mõneti erinev ja mõnes mõttes sarnane. Meelde jääb see inimesele igal juhul. Tänapäeva Jõgevamaa koolilastele jääb see meelde koos vana aja koolitunniga Palamuse kihelkonnakooli klassitoas.

iii

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus