Selle aasta algusest on prügilatesse keelatud ladestada sortimata olmejäätmeid, mis tähendab, et jäätmeid tuleb hakata liigiti koguma ehk sortima. Kuidas sortimine on käivitunud?
Kuigi jäätmete sortimise nõue on kirjutatud jäätmeseadusse juba neli aastat tagasi, tekitas selle rakendumine avalikkuses elavat vastukaja. Oli nii poolt- kui ka vastuhääli, samas tuleb rõõmuga tõdeda, et tänu “meediakampaaniale” on sortimine nüüdseks hoogsalt käivitunud. Uuringud näitavad, et sellega tegeleb kümnest inimesest kaheksa.
Paraku on ilmsiks tulnud ka nõrgad kohad. Üks neist on seotud pakendite tagastamisega ? ei jätku pakendikonteinereid ehk ei suudeta kokku koguda kõiki tagastatavaid pakendeid. Jäätmehooldust, sh liigiti kogumist, korraldavad küll kohalikud omavalitsused, kuid pakendiseadus sätestab, et üleriigilise pakendijäätmete kogumise peavad tagama taaskasutusorganisatsioonid.
Kui palju on praegu üle Eesti paigaldatud pakendikonteinereid, kas neid on piisavalt?
Taaskasutusorganisatsioonide andmetel on paigaldatud 4800 pakendikonteinerit ? seda on naeruväärselt vähe. Aasta lõpuks lubatakse paigaldada veel 200 konteinerit, seegi arv on naeruväärselt väike ? ainuüksi Tallinna oleks neid nii palju juurde vaja. Omavalitsused on taaskasutusorganisatsioonidelt konteinereid juurde tellinud ja ootavad neid pikisilmi, kuid ei saa kätte. Olemasolevad konteinerid ajavad üle ääre ja inimeste pahameel on õigustatud.
Mõned omavalitsused on hakanud olukorra lahendamiseks omal kulul pakendikonteinereid lisaks muretsema, kuigi see kohustus lasub taaskasutusorganisatsioonidel. Kõik need märgid viitavad sellele, et nimetatud asutused ei tule pakendijäätmete tagasikogumisega vajalikul määral toime.
Mis on taaskasutusorganisatsioonid ja kui palju neid on?
Pakendiseadus lähtub tootja vastutuse põhimõttest. See tähendab esmajoones seda, et pakendiettevõtjad (pakendajad, maaletoojad, sisuliselt ka kaubandus), on kohustatud tasuta tagasi võtma kõik pakendid, mis on turule toodud. Selline kohustus on kirjas pakendiseaduse 20. paragrahvis. Samas võimaldab seadus pakendiettevõtjatel moodustada pakendi taaskasutusorganisatsioone, millele saab üle anda kõik pakendiseadusest tulenevad kohustused. Taaskasutusorganisatsioonile lähevad üle ka pakendite tagasivõtu ja taaskasutusega seotud kohustused.
Praegu on Eestis kaks pakendijäätmete konteinerkogumisega tegelevat akrediteeritud taaskasutusorganisatsiooni: MTÜ Eesti Taaskasutusorganisatsioon ja MTÜ Eesti Pakendiringlus. (Kolmas pakendiorganisatsioon ? Eesti Pandipakend ? kogub tagatisrahaga pakendeid.) Oma kohustused on taaskasutusorganisatsioonidele üle andnud umbes 2400 pakendiettevõtet, kelle kaudu satub turule ca 110 000 tonni pakendimassi aastas.
Kuidas täpselt on seadus sätestanud pakendite tagasivõtmise?
Pakendiseadus sätestab: “Akrediteeritud taaskasutusorganisatsiooni ülesanne on tagada:
üleriigiline pakendi ja pakendijäätmete kogumine;
kogutud korduskasutuspakendi korduskasutus ja pakendijäätmete taaskasutus.
Samuti on taaskasutusorganisatsioonil tagasivõtukohustus. Seega ? taaskasutusorganisatsioonidel tuleb lisaks pakendite taaskasutusele tagada üleriigiline pakendijäätmete kogumine. Nad on kohustatud üle Eesti paigaldama sellise koguse konteinereid (ja neid vastavalt ka tühjendama), et tarbijad saavad tasuta ära anda kõik pakendid.
Kuidas saab omavalitsus korrastada pakendijäätmete tagasikogumist?
Kohalik omavalitsus korraldab oma territooriumil kogu jäätmehooldust, seades oma jäätme-eeskirja kaudu tingimused ka pakendite tagasivõtule. Näiteks Tartu jäätme-eeskirjas on sätestatud, et kogumispunktide asukohad tuleb eelnevalt kooskõlastada linnamajanduse osakonnaga ja pakendiettevõtjad või taaskasutusorganisatsioonid paigaldavad pakendite ja pakendijäätmete (v.a tagatisrahaga koormatud pakendid) kogumispunktid tihedusega mitte vähem kui üks punkt 1000 elaniku kohta korrus- ja ridaelamutega linnaosades ja üks punkt mitte kaugemal kui 300 m eramutega linnaosades.
Jäätme-eeskiri on kohaliku volikogu õigusakt, selle mittetäitmise eest näeb jäätmeseadus ette juriidilistele isikutele trahvi kuni 30 000 krooni. Eeskirja täitmist kontrollib kohalik omavalitsus.
Kes ja mida saab ette võtta oma kohustusi mitte täitva taaskasutusorganisatsiooniga?
Esmalt on see kohaliku omavalitsuse kontrollida ja karistada, kuid selle teemaga on tegelema asunud ka Keskkonnainspektsioon. Pakendiseadus jätab ka võimaluse, et kui taaskasutusorganisatsioon ei suuda täita seadusega ette nähtud kohustusi, võib keskkonnaminister tühistada akrediteeringu. See aga tähendaks ennekõike seda, et pakendi tagasivõtu kohustus läheks kohe üle pakendeid müüvatele kauplustele. Ehk teisisõnu ? akrediteeringu tühistamine on äärmuslik otsus. Aga kui pakendiorganisatsioonide kohta tuleb kaebusi paljudelt omavalitsustelt ja nad esitavad akrediteeringu tühistamiseks põhjendatud ettepaneku (või teeb seda Keskkonnainspektsioon), siis tuleb seda võimalust kaaluda.
Kas selliseid ettepanekuid on omavalitsustelt tulnud?
Omavalitsused on murelikult pöördunud küll. Nende küsimused puudutavad nii pakendijäätmete kogumist kui ka kogu jäätmehooldust üldiselt. On ilmnenud, et jäätmehoolduse küsimustega ei olda kuigivõrd kursis, ei teata oma õigusi ja kohustusi. Ka ei ole omavalitsuste jäätme-eeskirjad pahatihti kuigi konkreetsed. Aga asjad edenevad.
Ajakirjanduses on avaldatud mõtet, et sortimise sätte jõustumise peaks edasi lükkama, kuna selleks ei olda valmis?
Selle jäätmeseaduse, mis sätestab praegu kehtiva sortimise nõude, kiitis Riigikogu heaks neli aastat tagasi. Keskkonnaministeerium on kogu see aeg korraldanud jäätmealaseid koolitusi nii Eestis kui ka naaberriikides, jaganud õppematerjale ja teinud muud selgitustööd. Paraku on omavalitsuste huvi olnud leebelt öeldes napp. Aga ükskord on aeg tõsiselt alustada. Mida kauem viivitame, seda enam tekitame kahju oma keskkonnale. Senisel viisil segaolemjäätmeid ladestades me sõna otseses mõttes viskame ära umbes 70 000 tonni paberit ja pappi ning teist samapalju muid pakendijäätmeid. Ainuüksi paberi- ja papikogused täidaksid 1300 vagunit. Äravisatava jäätmekoguse kütteväärtus aga võrdub umbes 80 000 tonni naftaga?
Nii et jäätmehoolduses tagasiteed ei ole, kord tuleb majja saada?
Ma usun küll, et saame jäätmehoolduse kultuurselt toimima. Me ei ole ju ainult sõnades suured loodusesõbrad, oleme seda ka tegudes. Ja selge, et kes tarbib, see peab enda järelt ka koristama, tehes seda võimalikult keskkonnasäästlikult.
Eks puhtusepidamisega ole varemgi Eestimaal maadlemist olnud, näiteks sajand tagasi oli tükk tegemist, et harjutada rahvast kempsu kasutama. Pooltel majapidamistel polnud kempsu, kõlbas laudas ja metsatukas käia küll. Ja ammuks need saunadki meil moodi tulid…
Ükski uuendus ei juurdu üleöö, aga juurdub. Aeg on seda näidanud.
AGNES JÜRGENS,
Keskkonnaministeeriumi avalike suhete osakonna nõunik
