Juba nädalapäevad varem saabusid Siimustisse kaks külaliskunstnikku. Irja Kändler Tallinnast ja Juris Licis Valmiera rajoonist Burtniekist. Mõlematel keraamikutel on Siimustiga suhted varasemast ajast. Kändler on siin ennegi tööd teinud, Licis aga külas Siimusti Keraamika juhatuse kutsel, kellel on Vaidava keraamikatehasega Lätis pikk sõprus ja koostöö seljataga.
Paar päeva tagasi tabas Vooremaa mõlemad külalised Siimusti vabrikus töötamas. Täna on osa nende loomingust välja pandud kaupluse müügisaali.
Ainulaadne madalkuumuskeraamikaSiimusti keraamikatehas on Eestis ainulaadne madalakuumuskeraamika poolest, ent sama haruldaseks teeb tehase sealsete inimeste järjepidev hool. Praeguses keraamikatehases on tööl mitmeid inimesi, kes seal lausa sündinud või kelle pereliikmed seal varem töötanud on. Üks niisugune on Mari Lesnikov, kelle vanaisa töötas Tiimanni juures 1920. aastatel.
Elsa Kurs, paberite järgi juhatuse liige, on tegelikkuses aga kogu ettevõtte hing. Olles uurinud tehase ajalugu, juhatab ta külalisi lahkesti mööda vabrikut ringi, jutustades, millised ruumid on pärit Tiimanni ajast ja kus on juba vene-aegsed juurdeehitised. Nimelt olnud Tiimanni aegne vabrik L-tähe kujuline.
Siimusti toodangust rääkides rõhutab Kurs, et madalkuumussavi ei töödelda Eestis kusagil mujal. Lapsepõlvest mäletab ta räägitavat lugu, kuis Kuznetsovi fajansivabrik müünud konkurendile Tiimannile meelega vale ahju, mis tal Riia vabrikus hästi töötanud. Kõrgema kuumusega ahi rikkunud ära kogu Tiimanni esimese toodangu, selle praagiga sillutatud Siimusti metsateid.
Praegu hoitakse vana traditsiooni veel ühe Tiimani aegadest pärit viieosalise kausiseeriaga, kuid teised mudelid on pärit hilisemast ajast, valdavalt 1970. ja 1980. aastate kunstnike loodud. Erinevusi ja uuendusi tuleb ette dekoori osas.
Head suhted Tallinna kunstnikega on Siimusti tehasel alati olnud, viimastel aastatel on siin kätt proovimas käinud ka rootsi ja soome kunstnikud, kelle jaoks töö madalkuumuskeraamikaga on olnud haruldane kogemus. Välismaalased on olnud positiivses mõttes üllatunud, sattudes Siimustis justkui tagasi sajanditagusesse aega. On soovitatud koguni rajada Siimustisse tehas-muuseum, kuid ilma toodanguta ei saaks see ju eksisteerida.
Tööl oma ala meistrid
Töötajaid on Siimustis reeglina pika staa?iga. Elsa Kursi sõnul on kõik, kes selle tööga hakkama saavad ja kauemaks jäävad, oma ala meistrid. ?See töö eeldab väga head kätt, samuti ei saa seda teha armastuseta töö vastu,? räägib ta.
OÜ Siimusti Keraamika juhatus on teadlik sellestki, et nad ei suuda oma ala meistritele maksta nii palju palka, kui nood tegelikult vääriksid. ?Oleme tänulikud neile, kes siia tööle on jäänud,? ütleb Kurs.
Tootmisprotsess saab alguse saviruumist. Edasi vormitakse savi ja valatakse vormi. Selles tööprotsessis tehakse täpselt samasuguseid liigutusi nagu sada kakskümmend aastat tagasi, muutunud pole mitte midagi. Kõik esemed käivad ahjus kaks korda, teine põletus on juba glasuuri jaoks. Erandiks on ainult lillepotid, mis käivad ahjus üks kord.
?Plaanimajanduse ajal siin mingit muret ei olnud, turgu ju ise otsima ei pidanud,? meenutab Elsa Kurs. ?Praegu on odavat hiina keraamikat poodides liiga palju, aga ikka on meil oma kindel ostjaskond olemas,? ütleb ta uhkusega.
Siimusti müüb oma toodangut laatadel, samuti saab tehas palju kindlaid tellimusi igasuguste kokkutulekute ja muu säärase tarbeks, kus vaja teha erilisi nimelisi töid. Hiljuti tellis üks Tallinna läheduses avatav restoran Siimusti keraamikast lauanõusid 100 inimesele.
?Meil on vedanud Jüri Neemega,? räägib mitmeid eelmisi peremehi näinud Elsa Kurs Siimusti Keraamika praegusest juhatuse esimehest. ?Olen siin töötanud üle 40 aasta ja ma näen esimest korda, et inimene, kes pole varem keraamikaga tegelnud, tuleb ja on niivõrd südamega selles kinni. Oleks ta varem siia sattunud, oleks ka praegune pilt juba hoopis teistsugune,? ütleb Kurs.
JAANIKA KRESSA
