Kirjutise aluseks on Jõgeva maakonna keskraamatukogu sajandijuubeliks ilmunud raamat “Põltsamaa raamatukogud. A. W. Hupeli aegadest 21. sajandisse”, mille on koostanud Rutt Rimmel ja Siiri Õunap.
i
Järg 15. novembril ilmunud osale
Kui Põltsamaa lugemisring oli korraldanud rohkesti peoõhtuid, siis sellest välja kasvanud haridusselts pööras põhitähelepanu harivate loengute ja kursuste korraldamisele, mida pakuti rahvale tasuta. Haridusseltsi raamatukogu hakkas aga peatselt taas kummitama ruumimure. Põllumeeste selts asus nimelt oma hoone (aga selles paiknes mäletatavasti ka haridusseltsi raamatukogu) üht osa kahekorruseliseks ümber ehitama, et avada seal einelaud-võõrastemaja “Põllumeeste kodu”. Ümberehituse ajal oli maja kütmata, samuti oli haridusseltsil tekkinud üürivõlg. Nii panigi haridusselts 1928. aasta augustis raamatukogu ajutiselt kinni. Ehkki juba sama aasta novembris eraldas linn raamatukogule endised politseijaoskonna ruumid linnavalitsuse majas Veski tn 2 ega nõudnud seal isegi üüri ega kommunaalkulude tasumist, jäi raamatukogu siiski veel tükiks ajaks suletuks. On teada, et 1930. aasta juunis toimunud haridusseltsi üldkoosolekul tegi kohal viibinud linnapea Georg Kold seltsile etteheiteid sellepärast, et raamatukogu endiselt kinni on. Septembri alguseks oli see küll mingil määral tööle hakanud, ent linnavalitsus tõstatas siiski avaliku raamatukogu haridusseltsilt linnale ülevõtmise küsimuse. See mõjus: novembrist oli raamatukogu taas regulaarselt kolm korda nädalas avatud.
i
Jäi lõhkumata
Vaatamata sellele tekkis linnavalitsusel 1931. aasta lõpus plaan lõpetada haridusseltsi toetamine, võtta enda valdusesse nende raamatukogus olevad raamatud, mis olid soetatud linna ja haridusministeeriumi antud rahaga, ning asutada nende baasil uus raamatukogu. Ehkki linnavalitsus ja linnavolikogus ülekaalus olnud sotsialistid oleksid pidanud olema ühte meelt, hääletati ettepanek volikogu istungil siiski maha. Haridusseltsi raamatukogu jäi lõhkumata ning jätkas linna avaliku raamatukogu funktsioonides.
Samas hakkas linnavalitsus suunama kirjanduse soetamist. Lugejad kurtsid, et lugemislauas pole saada Sakalat, küll aga leiab sealt mitu eksemplari sotsiaaldemokraatide ajalehte Rahva Sõna. Linnapea teenis aga rahva pahameele sellega, et joonis lugemislauas ajalehti lugedes ridu alla.
Peatselt hakati avalikesse raamatukogudesse kirjanduse soetamist reguleerima ka riiklikul tasandil. 1934. aasta märtsis võttis Riigikogu vastu avalike raamatukogude seaduse täienduse. Selle kohaselt pidid raamatukogud ostma riigi ja omavalitsuse antud raha eest eeskätt neid raamatuid, mis kuulusid haridus- ja sotsiaalministri kinnitatud soovitusnimekirjadesse. Alles siis, kui kõik need raamatud olemas, võis kõnealuse raha eest osta ka muud hariduslikuks tegevuseks vajalikku kirjandust. Samas polnud see üldse reaalne, et millegi muu jaoks raha jätkub: maa-, alevi- või väikelinnaraamatukogu eelarve ei võimaldanud tavaliselt kõiki sundnimekirjade raamatuidki osta. Sisuliselt oli raamatukogudes alanud tsensuuriajastu.
1937. aastal tegi linnavalitsus ära selle, mis tal 1931. aastal ei õnnestunud: lõpetas lepingu haridusseltsiga, asutas oma avaliku raamatukogu ning viis sinna ära riigi ja omavalitsuse raha eest haridusseltsi raamatukogusse ostetud raamatud. Haridusseltsi raamatukogus oli selleks ajaks umbes 2300 köidet, millest tuhatkond anti üle uuele raamatukogule. Ülejäänu jäi kahjuks niisama seisma.
Linnale kuuluva avaliku raamatukogu (selle juhatajaks sai Ida Sutt-Reima) fond hakkas aga jõudsasti kasvama: 1939. aastal oli seal 1219 ning1940. aastal 1377 raamatut. Neist loetavamateks olid tollal Richard Rohu “Inimsaatused”, Mika Waltari “Võõras mees tuli tallu” ning August Gailiti “Karge meri”. Lugejaid oli raamatukogul 1940. aastal 234 ning laenutusi registreeriti 9368.
1940. aasta suvel hakkasid Eestis puhuma hoopis uued tuuled. Nõukogude okupatsiooni tingimustes likvideeriti seltsitegevus. Suurem osa Põltsamaal suletud seltside varasid paigutati linnavalitsuse majas asuvasse raamatukogusse ja lugemislauda, mistõttu nende tegutsemine muutus ajutiselt võimatuks.
i
Oma arusaamise järgi
Augustis raamatukogudesse saadetud haridusministeeriumi ringkiri andis teada, et Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis peavad raamatukogud kodanikke poliitiliselt kasvatama ja rahva kultuurilist taset tõstma ning fondidest tuleb eemaldada kirjandus, mis takistab nende ülesannete täitmist. Kuna keelatud kirjanduse nimekirjad olid alles koostamisel, tuli juhatajatel raamatuid sorteerida oma arusaamisest lähtuvalt. Kasutuselt kõrvaldatud kirjandus tuli kanda eraldi nimekirja ning hoida alles kuni edaspidiste korraldusteni. Ametlik kõrvaldamisele kuuluvate raamatute nimekiri saabus raamatukogusse alles detsembris ja Lõuna-Eesti raamatukogudel tuli pakitud raamatud saata Tartu ülikooli raamatukogusse (Kirjandus- ja Kirjastusasjade peavalitsuse nimele). Valdav osa sellistest raamatutest läks makulatuuriks. “Vastukaubaks” saadeti raamatukogudele Jossif Stalini, Vjatšeslav Molotovi, Mihhail Kalinini ja Karl Säre teoseid.
Põltsamaa avaliku raamatukogu senine juhataja Ida Sutt-Reima kõrvaldati töölt ning tema asemel määrati ametisse Linda Petti (Martinsoo), kellest hiljem sai tunnustatud toitlustusala tegelane ja kokaraamatute autor.
1941. aasta suvel vahetus nõukogude okupatsioon siinmail saksa okupatsiooni vastu ning raamatukogudes tehti järgmine “puhastus”: 1941. aasta detsembris saatis piirkonna komissar Viljandi maavanemale kirja, milles teatas, et avalike raamatukogude tegevus on taas lubatud, kui kogudest on vastavalt sellekohastele nimekirjadele kõrvaldatud eelmise valitsuse ajal tulnud ebasoovitav kirjandus.
1943. aasta jaanuaris Põltsamaa raamatukogu revideerinud koolide inspektor M. Roots leidis, et raamatukogul puudub juhataja, et fond on korrastamata ja raamatuid laenutada ei saa. Kui Viljandi maavalitsus puuduste kõrvaldamiseks ettekirjutuse tegi, vastas Põltsamaa linnavalitsus, et raamatukogu korrastustööd on just käsil ja kui need tehtud saavad, siis raamatukogu avatakse. Kes nimetatud töödega tegeles, kui raamatukogul juhatajat polnud, on teadmata.
1943. aasta 1. veebruarist kinnitati raamatukogu juhataja ametisse taas Ida Sutt-Reima. Sama aasta novembris kirjutas Postimees, et Põltsamaa raamatukogu korrastustööd hakkavad lõppema, ent fond on sõja tingimustes suuri kahjusid kandnud: sealt on palju väärtuslikke raamatuid kaduma läinud. Raamatukogu avati, kuida ainult kaheks õhtuks nädalas. Samas oli rahva raamatunälg sõja ajal üsna suur: kogu lahtiolekupäevadel laenutati mõne õhtutunni jooksul paarsada raamatut.
1944. aastal septembris jõudis sõjavanker taas Põltsamaale ja sündmuste käigus langes pool linna tuleroaks. Suure silla õhkimise aegse plahvatuse tagajärjel süttisid ka silla läheduses paiknevad Põltsamaa põllumeeste seltsi ja linnavalitsuse hoone. Viimases asunud raamatukogu hävines täielikult.
Raamatukogu taasavamiseni jõuti arvatavasti 1945. aasta suvel. Raamatukogu käsutusse anti esialgu üks väike läbikäidav tuba Lille tn 4 asuvas endises Jaan Põldra majas, kus tollal oli lasteaed. 1. jaanuaril 1946 oli raamatukogus 385 raamatut, mis olid enamasti kokku korjatud sõjast puutumata jäänud ümberkaudsetest raamatukogudest. Juba sama aasta lõpuks oli raamatute arv kahekordistunud.
Raamatukogusid käsitleti tollal ideoloogiaasutustena ja raamatukoguterminoloogiasse sugenes mõiste “massitöö”. Massiüritusi tuli korraldada seoses riiklike pühade ja üldrahvalike kampaaniatega. Lisaks tellitud raamatutele saadeti raamatukogudele üht-teist ka tsentraliseeritud korras. Muud kirjandust saadeti igale kogule üks, ühiskondlik-poliitilist kirjandust mitu eksemplari. Näiteks Nikolai Karotamme “Vabanemisaastat” tuli Põltsamaa raamatukogusse neli eksemplari, Jossif Stalini “Leninismi küsimustest” seitse eksemplari jne.
(Järgneb)
RIINA MÄGI
