1912. aasta alguseks oli Oskar Luts lõpetanud oma “Kevade” kirjutamise. Sellega “… oli valminud töö, mille üksikud juhtumid, kõnekäänud ja ütlused aastaid Oskari peas olid keerelnud ja temalt lõplikku vormi nõudsid. “Kevades” on lehekülgi ja lauseid, mida ta nii mitmeid ja mitmeid kordi on ümber kirjutanud ja ümber seadnud.” Nii iseloomustas kirjaniku noorem vend aastaid hiljem oma venna suurteost ja selle saamislugu.
Pärast käsikirja valmimist hakkas Oskar Luts otsima oma teosele kirjastajat. Kuid isegi vaevalise otsimise peale niisugust esialgu ei leidunud, sest kedagi ei huvitanud noore tundmatu algaja koolipõlvemälestuse trükkimine. Lõpuks õnnestus sõprade nõuandel ja soovitusel “Kevade” avaldamiseks laenu saada ja nii trükiti see autori oma “kulu ja kirjadega” Postimehe trükikojas 2100 eksemplaris. Raamatu hinnaks oli 60 kopikat. Pealadu jäi Postimehe juurde, kes võttis raamatu levitamise ja reklaamitegemise eest veel 40 protsenti.
Sai erakordselt hea vastuvõtu osaliseks
“Kevade” sai lugejate hulgas aga kohe erakordselt hea vastuvõtu osaliseks. Nagu ütles tolleaegne Postimehe raamatukaupluse ärijuht: “Müüme seda raamatut nagu sooja saia.” Jõululaupäeval müüdi ainuüksi sellest raamatukauplusest pisut enam kui 200 eksemplari “Kevadet”, mis oli selleaegne rekord raamatuturul.
Järgmisel aastal, kui “Kevade” oli lugejate poolt juba soojalt vastu võetud, määras Eesti Kirjanduse Seltsi auhindamiskomisjon raamatu eest Oskar Lutsule ergutusauhinnaks 50 rubla, millega ta viimase osa trükivõlga tasus.
Oskar Luts on hiljem jutustanud: “Minu elu kõige õnnelikum silmapilk oli siis, kui Postimehe raamatukaupluse aknale oli välja pandud minu “Kevade” I. Patseerisin aknast mööda korda kakskümmend ja mõtlesin, et eks sa näe, sinust võib kirjanikuna asja saada.”
Samal ajal kui “Kevade” lugejate hulgas pärast avaldamist kiiresti enneolematu edu ja heakskiidu saavutas, sai see raamat mitme tunnustatud literaadi poolt küllaltki kriitiliste arvustuste osaliseks.
Lutsu isikupärane väljenduslaad ning rahvapärane keelekasutus paelus küll lugejaid, kuid häiris mõningaid tolleaja esteetiliselt nõudlikke kirjandusmehi. Muu hulgas heideti kirjanikule ette ka mõningate “ebakirjanduslike” sõnade kasutamist teoses, mis “heas kirjanduses kombekohaselt kasutuses ei ole”.
Nii tuligi kirjanikul järgnevates “Kevade” trükkides, vastu tulles õrnahingelistele kriitikutele, mõned “ebapedagoogilised” sõnad teosest välja jätta või asendada vähem kõrva riivavatega.
Olulised kärped Saksa okupatsiooniaegses väljaandes
Olulisi kärpeid oldi aga sunnitud tegema “Kevade” I osa Saksa okupatsiooni aegses kordustrükis. Nimelt oli sealt üheksandast peatükist tolleaegse tsensuuri poolt kärpeid tehtud just kihelkonnakooli poiste ja kirikumõisa noorhärrade võitluse kirjelduses.
Luts oli muidugi sellisest “Kevade” “kohitsemisest” Saksa tsensuuri poolt sügavalt nördinud. Olude sunnil tuli autoril siiski tehtud kärbetega leppida, et teose kordustrükk üldse ilmavalgust näeks.
Kõige suurema mahuga “Kevade” kordustrüki kärpe tegi aga nõukogude tsensor. Nimelt jäeti Kevade II osa XXV peatükist välja see osa, kus Arno piibliloo lugemise kirjelduses nähti selget nõukogude noorsoole kahjulikku religioosset propagandat. Selle tulemusena jäi peatüki esialgsest kaheksast leheküljest alles vaid kaks. Pole teada, kuidas Luts sellisele kärpimisele reageeris, kuid vaevalt julges ta tol ajal selle vastu avalikult protesteerida. On huvitav, et Nõukogude aja viimastes “Kevade” väljaannetes pole seda kärbet enam tehtud.
Koolivägivald “Kevades”?
Uuemal ajal on “Kevade” andnud põhjust arutleda ka koolivägivalla üle. Teoses on nähtud nii füüsilise kui ka psüühilise vägivallatsemise kajastust. On väidetud isegi, et teos koguni propageerivat Tootsi käitumist kirjeldades koolivägivalda. See poleemika vaibus, kui tehti ettepanek anda sellistele “lastekaitsjatele” Lutsu huumoripreemia.
Poleemika prototüüpide teemal
Kuigi “Kevade” esmaväljaandest on möödunud juba sada aastat, pole senini vaibunud poleemika selle tegelaste prototüüpidest.
Saatesõnas “Kevade” 1949. aasta väljaandele kirjuta Luts: “Oh kui palju kordi on minult küsitud juba “Kevade” esimese trüki ilmumisest saadik: Kas ikka tõesti elasid ja tegutsesid kord säärased isikud nagu Joosep Toots nagu Arno Tali, Raja Teele, Georg Adniel Kiir, Tõnisson jt. Küllap te ise olitegi ikka see Toots, või hoopis Arno Tali?”
Edasi põhjendab autor: “Tõeliselt on nii, et iga raamatus kirjeldatud tüüp on kuskilt “võetud”, iga tüübi kirjeldamiseks on ikkagi mõningal määral olnud oma algkuju. Kuidas kirjanik seda või teist tüüpi kujundab, see on juba tema loomingulise protsessi küsimus. Kirjanik pole ju ometi fotograaf, kes kõik täpp-täpilt edasi annab, mis tema aparaat kinni püüab.”
Kas ei näita “Kevade” puhul kirjaniku suurust, tema loomingulise fantaasia jõudu hoopiski enam just see, kui vabalt ta on oma algkujudega teoses ümber käinud, kui kaugele ta on sealjuures isegi oma algkujudest eemaldunud.
Oma teoste algallikate kohta on Luts tabavalt öelnud: “Elu ise on kirjaniku jaoks suurim jutustaja.”
Luts on tuntud ja tunnustatud kui väga produktiivne ja mitmekülgne kirjanik. Temalt on trükis ilmunud ligi 50 raamatut, näidendeid, lühijutte, följetone ja isegi luuletusi. Kuid ükski teine tema teos pole kunagi saavutanud seda üldrahvalikku menu nagu “Kevade”, mida võib isegi pidada tema esikteoseks. Samal ajal pole ta ka ühtki teist teost ka nii kaua kirjutanud, viimistlenud ja sealjuures vaeva näinud selle raamatu esmatrükki toimetamisega.
Sada aastat naudinguga loetud
Nüüdseks on “Kevade” Eestis ilmunud juba 22 trükis, kui kaasa avata ka kogud teostes avaldatu. Seda on tõlgitud paljudesse võõrkeeltesse, on lavastatud nii eesti tippteatrites kui ka kooli- ja külalavadel. Ekraniseerituna on “Kevade” tunnistatud sajandi parimaks Eesti filmiks.
Lõpuks tekib paratamatult küsimus, miks Lutsu “Kevadet” jätkuvalt naudinguga loetakse. Miks on ta alati vaimustanud nii noori kui ka vanu, nii juhulugejat kui ka tõelist intellektuaali? Miks on ta aegade jooksul olnud nii noorte kui ka täiskasvanute lemmikraamatuks?
Et seda mõista, tuleb tunda selle teose lihtsuses peituvat ilu, kirjaniku suurepärast väljendusoskust ja rahvalikkust. Kahtlemata võlub lugejaid siin eriti kirjaniku muhe ja sädelev huumor, rikas ja mitmekesine sõnavara, ladus ja voolav stiil, rahvalikud väljendid ja võrdlused, meeldejäävad ja kontrastsed karakterid, samuti ka koomika põimumine lüüriliste stseenidega.
“Kevades” peegeldub ka Lutsu isikupärane võime anda edasi adekvaatne ja kaasakiskuv pilt tolleaegsest koolimiljööst koos selle tegelastega. Seetõttu on see raamat nii haarav, et paljudki seda lugedes mõttes omaenda koolipõlve läbi elasid.
Sealjuures pole kahtlust, et raamatuna on “Kevade” märksa rahvapärasem ja rikkam, kui seda on suutnud avada kõik tema senised tõlgendused, teater ja film.
Kirjaniku sõber, hea inimestetundja Juhan Peegel on Lutsu väga mitmekülgse, aga ka vastandliku isiku kohta kirjutanud: “Need kirjutatud ja räägitavad lood, mis keerlevad ikkagi põhiliselt tema välise oleku ümber: siin ja seal öeldud teravmeelsus, ootamatu situatsioon, mõni inimlik nõrkus… Ometi on inimene alati suurem kui tema väline mina ja saatus, alati ka keerukam, isegi sügavam ja kestvam kui ta enese looming, mis temast järelpõlvedele jääb.”
Käesoleva aasta novembris möödub 100 aastat Oskar Lutsu “Kevade” esmakordsest trükis ilmumisest. Mulle on kirjanik ja tema looming eriti lähedane, kuna olen temaga sugulussidemetega kaudselt seotud. Et minu emapoolsed juured on pärit Palamuse mailt, olen veetnud seal oma koolipõlve suvevaheajad. Ka sõjapäevil olin neis paigus, kust on pärit Tootsi-lugude prototüübid ja kus toimus “Kevade” tegevus.
i
ARVI LIIVA
