Sada aastat Jõgeva majandusühistut

Pühapäeval möödus 100 aastat päevast, mil registreeriti Jõgeva Majanduse Ühisuse põhikiri.

Saja aasta jooksul on majandusühistu läbinud ja üle elanud erinevaid elukorraldusi, kuid jäänud püsima kui üks piirkondliku ühistegevuse etalon. Nii ollakse tänagi maakonna kaubandusvõrgus tugev tegija ja üks suurimaid tööandjaid, kellel on 200–210 töötajat. Ühistu senist sadat aastat aitab meenutada juhatuse liikme Toomas Vahuri koostatud ülevaade.

Vajadus ühistulise tegevuse järele tekkis 1830–40ndate Inglismaal tööstusrevolutsiooni ajal. Ajendiks olid kehvapoolsed töötingimused, madalad palgad ja suur tööpuudus. Esimeseks tarbijate kooperatiiviks Eestis ehk nagu teda sellal nimetati konsuumseltsiks (ehk ello üllespiddamisse – tarvitusse – pruukimisse seltsiks) oli Tallinna kooperatiiv 1866. aastal. Seda aasta pärast naaberkubermangu Liivimaa pealinnas Riias asutatud „Esimene Riia Tarbijate Ühingu“ tegevuse edukat algust.

  1. sajandil asutatud ja tegevust alustanud tarbijate kooperatiivid Eestis jäid üldiselt väikese liikmeskonnaga ettevõteteks. Enamik neist likvideerus mõneaastase tegutsemise järel. Nende „hukkumise“ peapõhjuseks oli intelligentsist ja ametnikest asutajate vähene huvi. Nad asutasid TK-sid tihti üksnes ühiskondlikust elust osavõtmise huvides.

Esimene tänaseni Eestis tegutsev tarbijateühistu asutati Antslas 1902. aastal.

Alustati 44 liikmega

Jõgeva Majanduse Ühisuse moodustamise mõtte algatajaks oli Jõgeva vallasekretär Oskar Sarnet. Tema koostas ka põhikirja, mis 27. oktoobril 1919 registreeriti. Avamiskoosolekul võeti vastu ka 44 esimest ühisuse liiget.

Ühisuse esmaülesandeks oli Jõgeva alevis oma kaupluse avamine. Esialgu müüdi vaid väga vajalikke kaupu – soola, suhkrut, petrooli, vankrimääret ja rauakaupu, mida tavainimesel oli tol ajal raske hankida. 1920. aasta lõpuks oli ühisuse liikmete arv juba 537.

  1. aasta mais kuulutati välja vähempakkumine oma maja ehitaja leidmiseks. Vastvalminud majja koliti 1923. aasta esimesel päeval ja 2. jaanuaril hakkas seal tegutsema ühisuse peakauplus. Lisaks peakauplusele asusid esimesel korrusel kontor, ärijuhi ja koosolekute tuba ning teises tiivas üürnikuna Jõgeva Ühispank.

Maja ehitamise ajal, eriti selle algusjärgus, tegid teised kohalikud kaupmehed ägedat majandusühisuse vastast kihutustööd. Hakati vahendeid valimata ühisust kahjustama. Kasutati ära sõjajärgset ostujõu langust ja mõne juhatuse liikme kahtlasevõitu lojaalsust. Selle tõttu lahkus osa liikmeid.

  1. aastal loodi ärisuhe eksport-tapamajaga, kuhu saadeti ühisuse poolt Jõgeval, Voldis ja Vägeval kokkuostetud elussead. Sügisel osteti jätkuvalt kokku lina. 1928. aastal tõdeti, et ühisusel kulub palju raha majaehituse laenu tasumiseks. Majandusühisuse 499 liikme osamaksud moodustasid 17 137 krooni. Omakapitali osa passivast oli 10 protsenti.
  2. aastal tähistati suure pidulikkusega 10 tegevusaasta täitumist. Muudeti põhikirja ja moodustati nõukogu. Esimesel juubeliaastal oli ühingus kokku 12 äriteenistujat. 1933. aasta alguses avati Aidus ühingu esimene harukauplus ja peakoosolek andis juhatusele volituse avada vajadusel harukauplus Pedjas, mida sama aasta 28. aprillil tehtigi.
  3. aasta kevadel avati kolmas harukauplus Laiusel. Positiivse ilminguna märgiti, et ümbruskonna põllupidajad on koondanud oma ostud ühingu kaudu. Hakati välja andma oma kalendrit.
  4. aasta alguses oli ühingul 404 liiget. Peakoosolek saatis riigivanemale ja ülemjuhatajale tänutelegrammi. Avati poed Lustiveres ja Puurmanis, mis kujunesid ühingu suuremateks harukauplusteks.
  5. aastal hakkas tööle oma lihakarn ja veidi hiljem vorstitööstus. Avati peakaupluse kirjatarvete osakond. Esmalt hakati müüma ainult kooli- ja kirjutustarbeid. Muud kirjandust muretseti ainult vajadusel. Sealsamas müüdi õmblusmasinaid, jalgrattaid, raadioid ja tapeeti. Samal aastal alustas majandusühisus tsemendist ehituskivide tootmist. Kivitööstuseks ehitati ümber endine puu­kuur, kus sai töötada ka talvel.
  6. aasta kujunes senise läbimüügi rekordaastaks. Eelmise aasta tulemusega võrreldes oli kasv 16,5 protsenti. Ühing oli toimetanud Riigi Viljasalve tarvis Jõgeva raudteejaama 2230 tonni vilja. Esimest korda võeti müügile mitme välis- ja kodumaa tehase jalg- ja mootorrattaid, milliseid õnnestus suuremal hulgal realiseerida. Samuti laiendati elektritarvete müüki, kuna nõudmine selle kauba järele järjest suurenes. Ka oli hoogne raadiote müük. Kuna peakaupluse majast kolis välja seal üürnikuna tegutsenud Ühispank, laiendati peakaupluse äripinda.
  7. aasta Majandusühistul oli 50 teenistujat, kuus harukauplust, tsemenditööstus, lihakarn ja kaks veoautot.

Pool liitrit riigiviina

1940. aasta juunipöörde järel määrati Jõgeva piirkonna kooperatsioonitegevuse järelvalvajaks Laiuse juunirevolutsionäär Johannes Sommer. Varsti moodustati majandusühisuses käitisekomitee, mis 1. novembril sisustas oma lugemislaua ja seinalehega punanurga.

Seni väga arenenud ühistegevusest sai jätkata vaid ühiskaubandus. Muu ühistegevus (sealhulgas ka ühispangandus ja ühiskindlustus) likvideeriti.

Järgnes Saksa aeg, mil 1941. aasta 31. augusti seisuga töötasid pagaritööstus, söökla, lihatööstus, juuksur, plekksepatöökoda ja kivitööstus.

  1. detsembrist 1941 pärineb ajaleheteade, et majandusühisus müüb 20–79 aasta vanuses linnakodanikest meesisikuile riigiviina 0,5 liitrit kuus, aga ostja peab ära tooma kõik tema käes olnud viinapudelid. Vallaelanikele lubas saksa okupatsioonivõim müüa viina veidi rohkem – 0,75 liitrit.
  2. aasta novembrist pärineb teade, et rauast ja terasest toodetega, välja arvatud majapidamistarbed, kauplevate ettevõtete hulka on arvatud ka Jõgeva MÜ kauplus Suur tn 11. Teatest selgub, et Kallaste, Mustvee ja Põltsamaa kauplustel sellist luba polnud. 18. detsembrist kuulutati välja tubaka kokkuost Tartumaal.
  3. aasta jaanuaris oli Eesti kindralkomissari kirjastusamet jaganud kauplustele raamatute müügiõigusi. Jõgeva majandusühisuse kauplus arvati linnas ainsana taoliste kaupluste hulka.

Teine punane aeg

28. septembril 1944 määras Tallinna Tarbijate Kooperatiivide maakondlik liit Jõgeva Tarbijate Kooperatiivi juhatuse esimeheks Heinrich Abneri. 19. detsembril kogunesid juhatuse moodustamiseks koosolekule linna täitevkomitee esimees Hans Kask, Jõgeva valla täitevkomitee esimees Elmar Liivak, kooperatiivi juhatuse esimees Heinrich Abner ja pearaamatupidaja Alma Padil. Telefonitsi räägiti sel teemal läbi Laiuse, Kuremaa ja Vaimastvere valdade täitevkomitee esimeestega. Tööd alustanud kooperatiiv hakkas otseselt alluma Tartumaa Tarbijate Kooperatiivide maakondlikule liidule. 22. detsembril võttis juhatus vastu esimesed 27 kooperatiivi liiget.

  1. aasta töötasid harukauplused Laiusel, Pedjas, Vägeval, Sadukülas ja Kuremaal. Järgmisel aastal avati harukauplused Sadalas ja Kantkülas. Tööd alustasid pagari- ja lihaärid. Avati rätsepatöökoda. Hakati küpsetama leiba NKVD väeosale. See võis kaudselt aidata kaasa Jõgeva paremale varustamisele leivajahuga, mida nappis. 16. veebruari Postimehe andmetel müüdi veebruarikuu tööstuskaupade kaardi omajaile kupong 3-ga 400 g soola, kupong 7-ga kolm toosi tikke ja kupong 8-ga üks rull niiti (a 50 m).
  2. aasta 2. novembril asutati kooperatiivi volinike otsusega iseseisval bilansil Jõgeva Kooperatiivi tööstuskombinaat. Uuele ettevõttele anti üle lihatööstus suitsuahjuga, toidubaari kondiiter ja pagaritöökoda, leivatööstus, limonaaditööstus, kellassepp ja raadioparandus, sepapada, rätsepatöökoda, juuksur ja puutöökoda.

Tühjenevate riiulite aeg

  1. aastal oli Jõgeva Tarbijate Kooperatiivil 59 kauplust ja 12 ÜTE ettevõtet. Ekspluatatsiooni anti uus laohoone ja kõik laod koondati uude hoonesse kokku. Tarbijate Kooperatiivi juhatus otsustas anda kaupluste juhatajatele otsustamise leivamüügi piirnormide rakendamiseks, sest leiba ei tohtinud loomasöödaks müüa.

1974 valmis Pae kaupluse projekt. Vastavalt Jõgeva KEK-iga sõlmitud lepingule alustati kauplus-restorani ehitustöödega. Samuti Tabivere kauplus-söökla ehitustöödega. Laiendati Jõgeva linnas toiduainete kauplust Tervis ja avati kulinaaria osakond. Ehitati õllesaal Gagarini tänavale.

  1. märts 1975 liideti Mustvee Tarbijate Kooperatiiv Jõgeva Tarbijate Kooperatiiviga, millega suurenes kaupluste arv 24 ning ühiskondliku toitlustamise ettevõtete arv 9 võrra. Kooperatiivil oli kokku 39 veomasinat.

1976 avati Tabivere kauplus-söökla. 1977 anti ekspluatatsiooni kauplus Jõe koos kondiitritsehhi ja baariga. 1980 alustati Palamuse kauplus-söökla ehitusega, mis valmis 1982.

Järgmisel, 1983. aastal valmis KEK-i elamukvartalis kauplus 407 m2 müügisaaliga, 152 kohaga restoran ja sinna juurde kuuluv kohvik 25 kohaga ja baariga. Valmisid ka kondiitritsehh ning klaastaara kokkuostupunkt. Seoses sellega loodi juurde 89 töökohta,

Piiri Toidukauplus suleti, selle asemel avati kaupluse ruumides majatarvete osakond.

  1. juuli 1984 seisuga oli Jõgeva Tarbijate Kooperatiivis 875 töötajat. Kommunistliku töö eesrindlase nimetust kandis neist 275 töötajat. Kooperatiivi liikmeid oli 14 543.
  2. aastal oli Raja külanõukogu territooriumil probleemid petrooleumi müügiga, sest seda võis müüa ainult valgustusperioodil. Kuna inimesed ostsid petrooleumi aga ka kasvuhoonete kütmiseks või porganditelt umbrohutõrjeks, milleks petrooleumi kasutamine on rangelt keelatud. Tartu Naftabaas keeldus tellimuste täitmisest ja lubas kooperatiivi trahvida kui looduse saastamisele kaasaaitajat.
  3. aastal hakkasid müügil oleva kauba kogused kiiresti vähenema. Käibel oleva raha hulk ületas mitmekordselt ekvivalentse kauba kogust. Näis, et Nõukogude liidus töötas tõrgeteta ainult üks masinate grupp – rahatrükkimise masinad. Kaubariiulid tühjenesid kiiresti, püüti osta, mida veel õnnestus hankida.

Lõpuks tuli hakata suuremaid tööstuskaupu (külmkapid, pesumasinad, televiisorid jm) jaotama ametiühingu kaudu. Teisi tööstuskaupu, näiteks pesu ja elektripirnid ning enamikku toidukaupadest hakati müüma talongide alusel. Kiiresti kasvas toitlustusettevõtete käive ning seda põhiliselt alkohoolsete jookide müügi ja hindade üldise kallinemise arvel.

  1. aastal otsustati, et kuna suhkrut kasutatakse ebasihipäraselt, tuleb sellele piir panna.

Järgmisel aastal toimunud piirkondlikel koosolekutel tundsid kooperatiivi liikmed muret, et kehtivad kaubanduseeskirjad ei anna õigust saada defitsiitseid kaupu eelisjärjekorras. Eelismüügi eeskirjad kehtisid ainult sõjaveteranidele, paljulapselistele (alates 3. lapsest) emadele, toiduainete osas ka kuni kaheaastastele lastele. Katsetati kaupade jagamist asutuste a/ü komiteede kaudu (kohvioad, lahustuv kohv).

0,8 autorehvi aastas

Paljud autoomanikud ei teadnud, kuidas ja kust saab osta autorehve. Rehvide fondi eraldamise aluseks rajoonile oli registreeritud autode arv ja igale autole eraldus 0,8 rehvi aastas. Nende realiseerimist teostati kehtiva korra alusel – 50 protsendi varumise vastukaubana, 10 protsenti Automile, 10 protsenti suure isamaasõja veteranidele ja 30 protsenti kooperatiivi liikmetele.

  1. aastal algas Jõgeva kaubamaja ehitus. Kooperatiivi juurde oli moodustatud viis erakooperatiivi, nendest kaks toitlustuskooperatiivi – Siimusti kondiitritoodete valmistamine ja MEK-i ühiselamu keldris toitlustuskooperatiiv. Üks video, üks siiditrüki ja kardispordiga tegelev Kart.

Erapoed hakkasid tekkima iga nurga taha. Oli tegijaid, kes enda arvates tundsid kaubandust paremini kui ühistu. Tänaseks on nad leidnud endale töö riigiametis või mujal.

Rubla reaalväärtus hakkas üha kiirenevas tempos vähenema alates 1990. aastast, mil Nõukogude liidu majandus oli sisuliselt kokku varisenud. Üldjoontes kallinesid kaubad ja teenused umbes 100 korda

Tagasi omas riigis

1. augustil 1992 nimetati Jõgeva Tarbijate Kooperatiiv ümber Jõgeva Majandusühistuks ja seda loetakse 1919. aastal Asutatud Jõgeva Majandusühisuse õigusjärglaseks.

Ühistu liikmeid oli 1993. aasta lõpuks  8790. Tegutses 57 jaekaubandusettevõtet, neist 12 kauplust asusid renditud ruumides.

1994 valmis kaubahall ja majandusühistu põhikaubandus koondus sinna. 1996 toimus suurema ümberkorraldusena jaotusladude likvideerimine koos transpordi koondamisega. Varustus- ja juhtimisstruktuuri ümberkorralduse tulemusena vähenes töötajate arv 53 töötaja võrra ning aasta lõpuks oli 283 töötajat. Ostjaid teenindas 30 statsionaarset kauplust ja kolm kauplusautot. Tegutses kaks sööklat Jõgeval ja Mustvees koos baaridega ning kolm kondiitritsehhi. 1999. aastast loodi võimalus hakata Jõgeva Kaubahallis ostude eest tasuma pangakaardiga.

  1. aastal avati pood Siimustis, kus võeti hallata senine AS Cobra kauplus. Aasta hiljem osteti kaupluse jaoks hoone ja aasta lõpuks koliti rendipinnalt oma hoonesse. Täna laiendatakse seda maja.

Hakati rangelt jälgima toidupoodides toiduseaduse täitmist. Vajalik oli läbi viia poodide tunnustamine. Seaduse nõuded olid väga ranged ja sellest tulenevalt oli vaja väga suures ulatuses investeerida väikepoodidesse, kus polnud korralikku veevärki ega nõutavaid hügieeniruume. Suleti kuus maakauplust: Elistvere, Kudina, Jaama, Alliku, Assikvere ja Lümati.

  1. aasta aprillis sai ühistu kaupluse omanikuks Torma alevikus. Avati Laiuse kauplus uues hoones. Mustvee linna osteti maatükk, kuhu hakati rajama Konsumi kauplust. Suleti kauplus Sadukülas.

2007 jaanuaris avati uus kauplus Maarjas, 2008 juunis Mustvee Konsum. Suleti kaks toidukauplust. Töötajate arv oli sel aastal 210. Käive vähenes oluliselt, eriti tööstuskaupade osas. Töömahu vähenemise tõttu koondati 17 inimest. Lühendati poodide lahtiolekuaegu.

  1. aasta ainus investeering oli maatüki ostmine Tabivere uue kaupluse rajamiseks. Rasketes majanduslikes tingimustes alandati kuupalgaliste töötajate palku 5 protsenti ja jäeti ära kõikvõimalikud lisamaksed. 2010. aastal kehtestati kaupmeestele kohustus fikseerida kaupade hinnasiltidel väärtus kroonides ja eurodes, et ostjatel oleks võimalik harjuda euro-vääringus hindadega.
  2. aastal moodustati ETK-s uus tütarühing – ETK Finants, kes tegeleb liikmekaartidega. Säästukaardile lisaks tekkis teine kaardi liik – Säästukaart Pluss, see annab juurde krediitkaardi funktsiooni ja võimaldab kauplustes kaardiga maksta. Kaardiga saab võtta ETK süsteemi kauplustest sularaha välja.
  3. aastal oli majandusühistu jaekäive 22,3 miljonit eurot ja käibekasv 4,5 protsenti. Lõpetati oma liikmetele järelmaksu andmine, sest selle pädevuse võttis endale ETK Finants. Oma töötajatele antud väikelaenu andmise pädevus läks samuti üle ETK Finantsile.

Likvideeriti kauplus Kungla. Aastaga oli säästukaardi boonust makstud 167 187 eurot ja see kasvas 47 983 euro võrra.

  1. aasta mais avati Avinurme alevikus Konsum ja aasta lõpus ka renoveeritud Siimusti kauplus. 2016. aasta mais avati Pae Keskus.

Praegu on majandusühistul 14 väikepoodi, neli Konsumit, kaks ehituskauplust, üks tööstuskaupade osakond, restoran, Konsumi köök ja Konsumi pagar. Töötajaid on 200–210 ja ühistu liikmeid üle 4000. Aastas kord koos käivas volikogus on 97 liiget.

IMRE ERIMAA

 

Isiklikud ostud teeb juhataja oma poest

Jõgeva Pae Konsumi juhataja Tiia Holm tunneb ennast Coopis väga hästi. „Töö on meeldiv, kollektiiv samuti, ülemused suhtuvad hästi ja kõik erimeelsused saab alati lahendatud,“ ütleb ta.

Pärast keskkooli ei läinud Tiia õppima, vaid tööle ETK raamatupidamisse. Hiljem tehnikumi, kaubandusraamatupidamist õppima.

„Siis tuli kohvik, siis Jaama pood ja Kesklinna Konsum, nüüd Pae Konsum,“ luges Tiia üles oma töökohti ühes ja samas süsteemis.

„Enne olin raamatupidaja. Kui kohvikusse läksin, siis seal olin nii juhataja kui ka müüsin. Esimene asi, mis müüsin, olid kindlasti väikesed saiad kohvikus. Meil oli oma kondiiter, kes tegi torte ja väikesi saiu,“ meenutas Pae Konsumi juhataja.

Pae Keskuses on ühe katuse all kaks Coopi poodi, Konsum ja Ehituskeskus. Raamatupidamine on neil ühine, juhatajad siiski erinevad, kollektiiv aga rõõmsameelne ja naeruhimuline, nalja visatakse sageli. Poe igapäevast situatsioonikoomikat juhataja väga jagada ei julge, sest ei taha kedagi haavata.

Teadmine, et ETK (tol ajal) on nii pika ajalooga organisatsioon, jõudis Tiia Holmini pikkamööda. „Ehkki olin sinna tööle läinud just enne 60 aasta juubelit, hakkasin sellest aru saama alles hiljem. Siis oli veel Päeva Jaan eesotsas. Ta oli väga koloriitne kuju ja otsekohese ütlemisega. Eriti, kui talle midagi ei meeldinud. Nagu ikka, häid asju eestlane tavaliselt nii kiirelt ei ütle. Aga sellegipoolest oli tore, et ta ei olnud vihapidaja,” ütles Holm.

„Praegu on meie sortimendis mitu tuhat ühikut kaupa. Enda sisseostud teen kõik oma poest, mitte, et nii peaks, vaid nii on mugav ja meil on tõesti nii suur valik, et kõik soovitu on olemas.”

Andra Kirna

Milvi Alatsei pool sajandit müüjana

Nooruslikult Milvi Alatseilt küsitakse tema tööstaaži kuuldes, kas ta läks lapsena tööle. Milvi tööelu ei alanudki Jõgeval, vaid Tartus sööklas Võit, kuhu ta peale Rakvere majandustehnikumi lõpetamist raamatupidajaks läks.

Jõgeva ETK-s alustas ta inventeerijana, siis oli juhatuse sekretär ning pärast seda asus universaalkauplusse müüjaks. „Hiljem juba juhatajaks ja pärast tulime siia,“ viipas ta käega Jõgeva Kaubahalli teisel korrusel.

„Siia olen jäänud. Meil on siin vanemaid olijaid veelgi,“ oli ta väga rahul.

„Vanasti tundus kaubandus kuidagi algelisem ja see defitsiidikaup. Kui tuli uusi jalanõusid universaalkauplusse, panime kauba välja ja kui siis uksed lahti tehti, tormas rahvamass osakonda, kõik osteti tühjaks! Täitsa uskumatu. Õnneks pole enam niisuguseid probleeme,“ meenutas Milvi.

Ta ei tunne, et Tartu suurpoed Jõgeva Kaubahallile väga suured konkurendid oleks. „Vaatasin Tartu kaubamajas ringi, nii firma ja nii kallis. Meil on ka usaldusväärsed kaubamärgid müügil ja üldsegi mitte nii kõrge hinnaga. Jõgeva inimesed käivad küll ka mujal ostmas, aga meil on ka oma kindlad kliendid. Tänulikud ja rahul. Oskame neile soovitada. Mehed, kelle särginumbrit me juba peast teame, isegi pesu suurust mäletame,“ naerab ta.

„Ise ostan ka siit, mitte et see töölepingus oleks, vaid lihtsalt meeldib. Oma pood ikkagi. Kolleegid ja kogu ettevõte on tore.

Universaalkaupluse kohta vahel vist ostjad arvasid, et meilt peaks saama kõike allveelaevast nööpnõelani. Ega ikka kõike meil ei ole ja siis saadame mujale ka. Mul on hea meel, et saan oma tööjuubelit tähistada koos JMÜ 100. sünnipäevaga,“ rääkis Milvi Alatsei.

Andra Kirna

Üle neljakümne aasta müüjaametit Sadalas

Aive Jõemets on Sadalas sündinud ja kasvanud, ka tema vanemad on Sadalast, seega põline Sadala inimene. „Lõpetasin siin 8 klassi ja läksin Tallinna kooperatiivkooli. See oli kaheaastane kool,“ rääkis Aive, kes pärast kooperatiivkooli lõpetamist Sadala tööstuskaupade poodi tööle tuli.

„Arvatavasti oli pood siis igas suuremas külas. Esimest asja, mida ise müüsin, ei mäleta, küll aga seda, et poest, kuhu hiljem ise tööle läksin, osteti mulle esimene koolivorm,“ ulatub esimene mälestus kaubandusest Sadalas palju kaugemale tööelu algusest.

„Tööstuskaupade poes oli siis kaks inimest tööl ja toidupoes kolm. Mina alustasin tööstuskaupade poes, müüsin isegi petrooleumi. Meil oli selle jaoks skaalaga mõõteriist, pumbaga lõin suurest tünnist petrooleumi välja ja müüsin mõõdu järgi.

Siis kui tööle hakkasin, oli kaupa päris palju. Aga vahepeal tuli aeg, kui polnudki mitte midagi. Olime juba siin poes, kui olid talongid. Meil oli varem olnud iseteenindav kauplus, kaks kassat, lihaletid ja tööstuskaubaletid. Olid hästi kõrged riiulid, aga kui kaupa jäi vähemaks, tehti riiulid madalamaks. Siis ei paistnud kauba puudus nii silma. Kui kaupa jäi veel vähemaks, kadus ka iseteenindus. Kaupa oli vähe ja varastama hakati palju. Siis tuli meil jälle inimestele kaupa pakkuda,“ meenutas Aive Jõemets.

„Nüüd on kaupa ja valikut, aga ostjaid on vähem. Kuigi oma kodupoest võiks teha ju suurema osa ostudest. Lihtsalt sellepärast, et poodi tasuks pidada ja see alles jääks,“ arvas elupõline müüja.

Andra Kirna