Saarel Kratikülas on vastlad

Nagu Kratikülas jõulude aegugi, nii alustatakse ringkäiku vastlate ka ajal kuurinurgast, kus on välja pandud suurtel siltidel krattide sugupuu. Siis kutsutakse lapsed väiksesse majja. Tagaruumis nurgas on maas õled ja aia sees lambad ning suur küülik, kes lastel ennast mingil moel häirida ei lase. Aga väikeste külastajate peopesadelt limpsivad lambad kaerahelbeid küll heameelega. Lastel on sellest rõõmu kuipalju ja kratid jagavad soovijatele helbeid heldel käel.

Mida kõik vanal ajal vastlate aegu kombeks teha oli, seda kuulatakse lambaaia kõrvale pandud pinkidel istudes suure huviga. Kui kratirõivais kohalik raamatukogutädi Ene räägib, mida need kombed tähendasid, keerutavad ühed kratid seakontidest tehtud vurri, teised “viskavad kildu” ja ajavad lapsi naerma.

Niimoodi lustiliselt on lastele kõik imehästi meelde jäänud, sest kui hiljem “kontrolltöö” tehakse, see tähendab, et koos suurel tahvlil kuuldud tarkuste põhjal ristsõna lahendatakse, on vastused väga kerged tulema. Pärast lastakse kõikidel lastel oma käega vurr valmis teha. Nagu selgub, sobib kondi asemele väga hästi ka tavaline nööp.

Siis aga minnakse vastlapäeva põhikommet täitma ehk rahvamaja taga asuvale mäele liugu laskma. Liulaskmiseks on “Kalevipoja nööp” ehk spetsiaalne alus. Aga liugu lasta saab ka õhus tooliga, justkui rippraudteel. Rahvamaja õues on aga koguni liukarussell nagu ennevanasti.

Enne liulaskmist täidetakse mäeveerul veel mõnd Kratiküla kommet. Kallistamise puu juures jäetakse kurvad ja halvad mõtted puu sisse maha. Vilistamise ja sülitamise kohas lubatakse neid pahesid viimast korda teha, et tulevikus mitte korrata. Luiskamise kohas lasevad kratid kõikidel korraga ühe luiskeloo rääkida ja ütlevad, et sellegagi peaks edaspidi lõpp olema.

Vahepeal on ühed kratid tarinud mäeküljele pandud lauale vastlakuklid ja katla koos aurava vaarikavarreteega. Kui kratieine võetud, minnakse tuppa ja igaüks valmistab õlgedest ning muudest valmispandud vahenditest krattide juhatuse järgi pisikese krati koju kaasavõtmiseks. Laudadel ootab juba isuäratav hernesupp. Kõige lõpuks saabub aga kratitakso, mille järele on veel kinnitatud regi. Sellega tehtud ringsõit sireeni saatel jääb kindlasti väga kauaks Kratiküla meenutama.

Kaks ja pool tundi on niiviisi rutanud nagu linnutiivul, aga lapsed ei tahaks ilmselt niipeagi Saarelt lahkuda.

VAIKE KÄOSAAR

blog comments powered by Disqus