Autoorienteerumise ajalugu ulatub aastasse 1999, kui Eestis peeti esimesed võistlused vaid maastikuautodele ja sama aasta sügisel moodustati ka huvilisi ühendav Eesti Off-Road Klubi. Alates 2003. aastast kuulub maastikusõit EALi poolt aktsepteeritud autospordialade hulka.
Võistlustel on neli erinevat võistlusklassi ja siinkirjutaja osales TR1 klassis meeskonna Matkajad koosseisus kaardilugejana (muide, naisi osales võistlustel päris mitu). Autot juhtis Andres Tuisk ja vintsman oli Anti Kiiver. Meeskonnale oli see sõit tõsiseks debüüdiks, sest seni oldi võistlusi rohkem pealt vaadatud. Viimane põnevam elamus oli sügisel Sirgala karjääris A. ?ultsi mälestusvõistlustelt.
Mehed olid küll pikki õhtuid, öid ja nädalavahetusi garaa?is autot ehitades veetnud, kuid ikkagi sõitsime Saaremaale teatavas ärevuses ? polnud ju nii tõsist sõitu enne ette võtnud.
Esimese etapi stardiaeg oli meil reede õhtul 19.30 paiku ja ees ootas 12 tundi orienteerumist Saaremaa metsades ja soodes. Just nagu tellitult oli ka ilm tuisune ja pidev lumesadu ei teinud sõitu ja vintsimist just kergeks. Mida siis teha tuli? Leida kaardilt etteantud koordinaatidega punktid, abiks elektrooniline kaart ja GPS, ning sõita nende punktide juurde; teha foto, hoides ühe käega punkti tähisest ja teisega autost, fikseerida aeg ja koguda 12-tunnise etapi jooksul võimalikult palju punkte (raskemad andsid rohkem kohapunkte). Lihtne? Tegelikult tuli esimesel etapil teha 12 tundi tõsist tööd, sest erineva raskusastmega punktid olid paigutatud loodusesse nii, et ilma tõsise vintsimiseta nendeni ei jõudnud. Võistluse esimesel ja viimasel etapil oli lubatud punkte võtta ka n-ö käsitsi ehk auto jäi pisut kaugemale, kuid siis oli punkti väärtus vaid 1 kohapunkt. Teine etapp laupäeval oli samuti orienteerumine, kuid aega selleks vaid üks tund ja vaja leida etteantud legendi järgi punktid, need spetsiaalse kiibiga fikseerida ning ajalimiiti mahtuda.
Kolmas etapp oli publikule kõige põnevam, sest siis nähti nii mõndagi. Samuti tunni jooksul oli vaja võimalikult palju punkte koguda ja neid õhinaga otsimaläinutena sõitsime esimese hooga lume all olnud veekogusse. Õnneks saime õigel ajal pidama ja mõningase ponnistuse järel võisime jätkata. Paaril meeskonnal aga õnnestus masin silmini ära uputada, nii et pärast kujunes publikule eriliseks vaatemänguks see, kuidas kopp masinaid välja sikutas.
Viimaseks ponnistuseks 24-tunniseks kujunenud võistlusel oli taas metsas punktide otsimine. Ja tõepoolest, pärast 6-tunnist vintsimist, kui edasi sai ca 10 m kaupa, oli tükk tegu, et läbi meeletu tuisu ja tormi fini?isse jõuda. Lumi ja tuisk saidki saatuslikuks ja mõned minutid hilinemist nullisid raskelt saadud punktid. Kurvastada pole aga mõtet, sest korraldajate sõnul olid kõik, kes võistluse lõpetasid, kõvad tegijad. Lõpuprotokoll näitas, et meie debütandistaatust arvestades oli meie koht väga hea. Masin ära ei lagunenud, mehed pidasid vastu ja viimaseks ka ei jäänud, tubli 20. koht 25 meeskonna seas on hea saavutus. TR1 klassis osutus võitjaks Venemaa meeskond Offroad Wolfs, koosseisus Aleksei Golubev ja Aleksei Garaga?in.
Kahtlemata oli võistlus meile kogemuseks nii sõidu, navigeerimise kui vastupidamise osas, sest 24 tundi sõitu pole ilmselt kõigile jõukohane. Omakeskis arvestasime, et tegelikult tuli järjest üleval oldud tunde 45? Ja nüüd tekib lugejal küsimus, et miks seda kõike tehakse. Ilmselt kõik need mitusada võistlejat annaksid erinevaid vastuseid. Kuid kindlasti on sellised võistlused ekstreemsport, enda ja masinate proovilepanek ja ka adrenaliini saamise koht. Ja ega inimesed selle alaga tegeleks, kui see neile ei meeldiks. Muide, viimasel ajal on siin-seal diskuteeritud ATVde teemal, et need tekitavad metsas sõites loodusele kahju. Mis seal salata, ka maasturid jätavad endast jälgi maha, aga võistlused on alati kooskõlastatud keskkonnateenistustega ja niisama kellegi maale või metsa tuuritama ei minda. Ka eramaade omanikud on maastureid oma maadele lubanud, nii et selliste ettevõtmiste juures arvestatakse kindlasti ka loodushoiuga.
Järgmine Eesti karikavõistluste etapp toimub 20.-22.aprillini Turbas ja kannab nime Mudakoon 2007.
TIINA SÄÄLIK
