Eakatel, aga ka töövõime või toitja kaotanud inimestel on euroopalikus ühiskonnas õigus oodata ja nõuda enda kohtlemist õiglaselt ning inimlikult. Mitte kõik Eesti poliitilised jõud ei taha sellest aru saada ? sellised jutlustavad ka vanadusnõdrale või õnnetusse sattunud inimesele vajadusest “ise toime tulla”. See on ju sama tark kui uppujale päästerõnga viskamise asemel ujuma õppimise vajadusest jutlust pidada. Rahvaliit ei saa sellise küünilisusega leppida. Rahvaliidu valitsuses olles on pensione alati palkadest kiiremini kasvatatud. Pensionäride elu paranes viimastel aastatel jõudsalt. Aga uued sihid vajavad ka selles valdkonnas seadmist ja saavutamist.
Pensionitaseme uperpallid
Arnold Rüütel oli valitsusliidu nõukogu esimees, kui Rahvaliidu eestvõttel tõsteti keskmine vanaduspension 1999. aastaks 45 protsendini keskmisest netopalgast. Samas tempos vanaduspensioniga tõusid ka muud pensionid. Tee Rahvaliidu eesmärgini ? keskmine vanaduspension moodustagu vähemalt pool keskmisest netopalgast ? tundus lahti olevat. Said ju vasaktsentristliku maailmavaatega erakonnad ? Rahvaliit, Keskerakond ja toonased mõõdukad, praegused sotsid ? 1999. aasta Riigikogu valimistel parempoolsete üle võidu. Paraku leidub Eesti poliitikas piisavalt juudaid, kes isegi oma vanemad mõne seekli eest maha müüvad.
Toomas-Hendrik Ilvese eestvedamisel astusid mõõdukad valitsusliitu koos parempoolse Isamaaliidu ja Reformierakonnaga. Nad tegid teoks Laari ähvarduse pensione “vajaduse korral? alandada. Kolme aasta jooksul ei tõstetud pensione sendi võrragi ja hinna- ning palgatõusu tagajärjel langes keskmise pensioni tase 37 protsendini keskmisest netopalgast. Pensionärid kaotasid ligikaudu viiendiku oma elatustasemest ja virelesid vaesuspiiril. Midagi taolist pole üheski arenenud riigis oma eakate kaaskodanikega tehtud. Laar korjab nüüd selle ?vägiteo? eest maailma paremäärmuslaste kiitust ja preemiaid. On ka selge, mille garandiks Ilves presidendina eakatele oleks.
2003. aasta Riigikogu valimistel said parempoolsed Res Publica petureklaami abil võidu. Pensionäride õnneks ei võimaldanud aga Reformierakonna ja Isamaaliidu vastuolud parempoolset koalitsiooni moodustada. Rahvaliit tuli koalitsiooni kaasata. Kui sotsid lasid vasakjõudude ülekaalu tingimustes pensionärid põhja, siis Rahvaliit suutis ülekaalukatelt paremjõududelt palgakasvu ennetava pensionitõusu sõna otseses mõttes välja pressida.
President Rüütel päästis
Hoolimata koalitsioonilepingusse kirjapandust, tahtis respublikaanist rahandusminister Veskimägi 2005. aasta riigieelarvega ometi pensionide kiirele tõusule pidurid peale panna. Nimetavad ju respublikaanid sotsiaaltoetuste kõrval ka pensionide maksmist avalikult “riigi raha tuuldeloopimiseks”. Valitsuskriis terendas silmapiiril, sest Rahvaliit ei kavatsenudki koalitsioonilepingu rikkumist sallida. 2003. aasta analoogne kriis näitas ka meie oskust oma positsioone kaitsta.
Peaministri kohta ihkav Reformierakond pidas aga eelarvetülist tulenevat valitsuse laialiminekut ohtlikuks. President Rüütel oleks ju võinud siis uue valitsuse moodustamise õigust pakkuda Ansipi asemel ka Savisaarele. Nii sündiski kokkulepe, et üha enam ülbitsev Res Publica saadetakse opositsiooni uut poliitilist kultuuri õppima, Keskerakond võetakse valitsuskoalitsiooni ja Reformierakond saab peaministri koha. Esmakordselt Eesti taasiseseisvumise järel sündis tänu president Rüütlile valitsuskoalitsioon, kus vasakjõud on ülekaalus. President peab selle eest juba üle aasta välja kannatama ajakirjanduse roppu laimu ja sõimu. Pensionäridele kindlustas Rahvaliidu ja Keskerakonna koostöö aga kiirema elujärje paranemise. Pensionäridel on põhjust president Rüütli jätkamist oma ametipostil kogu südamest soovida.
Tulevikku vaatav leping
Rahvaliit ja Keskerakond sõlmisid lepingu toetada Arnold Rüütlit presidendivalimistel. Lepingus on ühe eesmärgina kirjas ka pensionitaseme tõstmine 2011. aastaks 50%-ni sotsiaalmaksuga maksustatavast keskmisest tulust, mille tulemusena keskmine vanaduspension jõuaks 5500 kroonini kuus. Oma senise tööga on Arnold Rüütel tõestanud, et tema jätkamine presidendina oleks selle eesmärgi saavutamise üks kindlamaid garante.
Janno Reiljan,
Riigikogu liige, Rahvaliit
