Möödunud kevadel ja suvel puudus põldudelt ja heinamaadelt üks oluline häälitsus, mis kuulub justkui tavalise maaelu hulka. Seda käredapoolset, rääksuvat häält teeb nähtamatu laulumees – rukkirääk.
Igapäevane inimtegevus, mis muutub aina intensiivsemaks, mõjutab meid ümbritsevat elukeskkonda. Maal annab see kõige enam tunda põllumajanduses ja metsanduses. Kannatab aga see pool, kellest tavaliselt ei räägita või millele tähelepanu ei pöörata. Võib-olla isegi rohkem kui metsade intensiivne majandamine, mõjutab meid ümbritsevat elu põllumajanduslik suurtootmine.
Mitte kunagi varem ei ole põllumajanduses töötanud nii vähe inimesi kui tänapäeval, kuid mitte kunagi ei ole toodetud nii efektiivselt kui praegu. Viimaste aastakümnetega pea peale pööratud tootmisele makstakse aga lõivu. Ka seal, kus seda esiotsa ei märgata.
Nõrgemale mõeldes
Loodusmehed ütlevad, et kui meil läheb kehvasti, läheb kehvasti paljudel liikidel, kes on otseselt või kaudselt inimtegevusega seotud. Tegelikult tundub, et meil läheb ju hästi. Aga meie looduslikel kaaslastel ilmselt mitte. Kas me seeläbi pikemas perspektiivis ka majanduslikult kannatame, ei tea, kuid milleski jääme vaesemaks kindlasti.
Hea mitukümmend aastat tagasi võis kevadhommikutel maal ikka kuulda tetrede mängu. Kusagilt taamalt, raba servast, kaasikust. Iseloomulikku kõhistamist, mis kuulus justkui kevade juurde. Sama oli lugu metsiste mängumaaga. See, mis tundus olevat loomulik ja tavaline, on nüüdseks muutunud kaugeks mälestuseks.
Öeldakse, et tetredele said saatuslikuks maade kuivendamine ja sookaasikute kadumine. Metsiste populatsiooni hävitas männikute noorenemine. Teada põhjused, mis on inimtegevuse tulemus.
Nii nagu inimesi jääb maal aina vähemaks, kaovad sealt riburada pidi ka tema pikaajalised saatjaid-kaaslased.
Kurb asjaolu, mis ühest küljest ongi paratamatu. Midagi saame aga ehk siiski muuta, kui hoolime. Ka rukkirääk, maailmas ohustatud linnuliikide alla kuuluv kaaslane, on inimsõltlane.
Inimene on omi asju ajades loonud rukkiräägule sobivad elupaigad, kuid samamoodi, omi asju ajades on ta seda linnuliiki ka ohustanud. Samas lasub inimesel kui suuremal ja tugevamal poolel kohustus mõelda nõrgemale.
Annab eneseusku
Rukkiräägule on olnud suurim oht rohumaade intensiivne niitmine viimastel aastakümnetel. Kui kunagi niideti heinamaid esimest korda alles pärast jaani, kui rukkiräägu esimene pesakond oli juba iseseisvaks jäänud, siis praegusaja varased niited mõjuvad esimesele pesakonnale hävitavalt. Arvatakse, et nii hukkub suurem osa esimesest pesakonnast sündinud järglasi. Alles teine, sügisene pesakond, pääseb kergemalt.
Vilja- ja rapsipõldudel läheb räägul küll lihtsamalt, kuid sellegipoolest nimetatakse seda lindu Kesk- ja Põhja-Euroopas hääbuvaks liigiks. Rukkiräägu populatsiooni säilitamise peale on isegi mõeldud. Põllumeestel soovitatakse rohumaadel niita põllu keskelt väljapoole, et anda võimalust linnuperel pageda. Midagi see aitab, aga palju sellest kinni peetakse, on iseasi.
Siiski, tänavune lehekuu on maal elades meeldivalt üllatanud. Nähtamatu lind, Eesti aasta lind 1995, rukkirääk on tagasi. Teeb oma metalset ja eriliselt iseloomulikku häält päeval ja ööl. Loodetavasti kajab see rääksumine läbi kogu suve. Kuigi rukkirääk on üks paljudest linnuliikidest, mille arvukus on inimtegevuse tõttu järjepidevalt kahanenud, annab tema kohalolek kodupõllul lootust kogu maaelule. Kui rukkirääk on tagasi, siis ehk ei lähe ka meil kehvasti.
TIIT LÄÄNE, peatoimetaja