Ennesõjaaegses Eesti Vabariigis moodustas pool teraviljast rukis, mida oli 140 000-150 000 hektarit. Nõukogude ajal kasvatati rukist 70 000- 100 000 hektaril. Vahetult enne Nõukogude Liidu lagunemist kasvatati rukist 60 000 hektaril.
Jõgeva Sordiaretuse Instituudi talirukkiaretaja Ilme Tupitsa sõnul on rukkipäevi korraldatud 2000. aastast alates.
“Tänavu saatsime välja palju kutseid, kuid osavõtjaid oli ainult kolmandiku jagu. Väga palju on rukkikasvatamisest loobunuid ja ilmselt nad leidsid, et ei ole põhjust rukkipäevast osa võtta,” ütles Tupits.
Oma rukkiga rahvast ära ei toida
“Alates 1994. aastast me oma rahvast enam oma rukkiga ära ei toida, sest kasvupind on nii väikeseks jäänud. Et Eestimaad ära toita, on leiva tegemiseks vaja ligi 45000 tonni rukist. Selleks peaks rukis kasvama 20 000-25 000 hektaril, sest me sööme aastas leiba 40 000 tonni ringis. Ja kui nüüd ütelda, et rukist tahavad ka piiritus- ja mõned teised tootmised, siis seda sedajagu peaks rukist enam kasvatama,” märkis Eesti Rukki Seltsi juhatuse esimees Leonhard Puksa.
“Tarberukki kasvatamine on vähenenud, kuid tänase päeva kokkuvõttes võib ikkagi öelda, et kasvatajad on võtnud nõuks ühiselt uuesti suurendada rukki kasvupindu. Jõgeva Sordiaretuse Instituudil on piisavalt rukki supereliitseemet, et paari kolme aastaga viia tarberukki kasvatamise tase nii kõrgele, et Eestis kasvatataks piisavalt oma toiduvilja,” rääkis SAI direktori asetäitja Vahur Kukk.
“Meil on olemas kõik Eestis registreeritud rukkisordid nagu Vambo, Elvi, Tulvi ja Sangaste. Nende kvaliteet vastab ka nõuetele. Meil on praegu 30 tonni ringis supereliiti, millega võiks külvata 150 hektarit. Ja juba teisest põlvkonnast saadud saagiga oleks meil 600 hektari jagu seemnevilja ja sellega saaks külvata 24 000 hektarit tarbepõlde,” rääkis Kukk.
Talunik tahab hektaritoetuse suurust ette teada
“Oma 4 -5 aastat läheb suure muutuse saavutamiseks, sest inimestele tuleb rukkikasvatamise usk tagasi anda. Kui rukkikasvatuspind viia 30 000-40 000 hektarini, siis tuleks kogu olemasolev korralik seeme maha külvata ja siis ei oleks meil ühel aastal rukist üldse võimalik müüa,” märkis põllumajandusdoktor ja endine Riigikogu liige Arvo Sirendi.
“Ega rukkipäev iseenesest olukorda muuda. Kõlvatu konkurents on seoses Eesti astumisega ELi tootja jaoks lõppenud. Sest ELis toimivad turukorraldusmeetmed ja on olemas ka turukaitse. Sellel üritusel on oluline informatsiooni jagamine osalejatele,? avaldas arvamust põllumajandusdoktor Arvo Sirendi.
?Ma ei ole viimased seitse aastat rukist kasvatanud, rukkipäeval olen aga igal aastal käinud. Ja ma ei ole veel aru saanud, kas praegune olukord on põllumehele soodsam. Sellest on vähe, kui presidendi kantselei ütleb, et rukkikasvatamine on majanduslikult tasuv. Keegi ei tea, mis tulevik toob. Kõike räägitakse tagantjärele. Näiteks hektaritoetuse suurus öeldakse igal aastal välja alles pärast rukkikülvi, oras on juba talve üle elanud. Toetuse suuruse võiks aasta ette öelda, siis teaks ka midagi planeerida Praeguse toetuste väljamaksmise süsteemi juures ei saagi finantsplaane koostada,” lausus Uuetoa talu peremees Jaak Läänemets Väike-Maarja vallast. Läänemetsal on 600 hektarit haritavat maad.
RAIVO SIHVER
