Rõuge muinasmajast kasvab muinastalu

Rõuge linnamäe veerule on kerkimas talukompleks, mis ehitatakse selliste tööriistade abil, nagu neid tehti 1000 aastat tagasi. Märkimisväärne on, et  naelu tarvis ei lähe.

Laual lebab esimene number Eesti arheoloogia aastakirja Tutulus. Aastakirja koostasid ja sellesse kirjutasid põhiliselt Tartu ülikooli arheoloogiatudengid. Kõigepealt tuntakse huvi, miks on ajakirja pealkiri Tutulus ja mis tutulus on. Eesti ainus tutulus on leitud juba 1839. aastal Tuula külast Keila kihelkonnast. See on pronksist nööbi- või nupukujuline ehteketas, mille keskosa kerkib esile kooniliselt või nõelakujuliselt. See on 71-millimeetrise läbimõõduga kuhilakujuline naast. Tal on koonus keskel ja aas tagaküljel.

Ajakirjale valiti nime ja Tutuluseks saigi ta häälteenamusega. Lugemist on ajakirjas väga palju. Kes tahab teada Eestimaast kaugetel aegadel ja ka sellest, mida arheoloogid praegu teevad ja mida avastavad tänapäeval, peab kindlasti Tutulust lugema. Ajakirja ilmumist rahastab Euroopa Liidu piiriülene koostööprogramm Est–Lat–Rus ning Eesti, Läti ja Venemaa eelmisel aastal alanud europrojekt “Arheoloogia, võim ja ühiskond”. 

Kõik sai alguse viikingiaegsest eluhoonest

Istume Viire Pajustega Rõuge muinasmaja juures suurte puude varjus. Siin on Viirel pooleli üks pikk palk, kuhu ta uksekinnitust tahvitseb. Ta teeb seda ikka selliste tööriistadega nagu 1000 aastat tagasi.

Viire Pajustel on nüüd arheoloogiamagistri tiitel ja tähtis on seegi, et ta on nüüd Tartu ülikooli arheoloogiaosakonna projektijuht. Selle aasta algul käis ta Taanis Lejres, kaasas eksperimentaalarheoloogia teemaline ettekanne, mille ta seal ka pidas. Siis viis tema tee Tšehhi Euroopa arheoloogiakonverentsile. Väga meeldis talle aga ka Venemaal Novgorodis ja Staraja Russas. Sellest tuleks eraldi rääkida ning nende tööst vanaaja elu-olu uurimisel ja muidugi näitamisel. Seal on, mida vaadata. Ees on veel reise, kui ainult need rahastamist leiavad, sest sellised reisid on kallid.

Eksperimentaalarheoloogilise projekti raames hakati 2010. aasta suvel ehitama Rõuge linnamäe naabrusse viikingiteaegse savipõrandaga rõhtpalkhoone täismõõdus rekonstruktsiooni, kasutades selleks võimalikult autentseid töövahendeid ja ka töövõtteid.

Muinasmaja rekonstrueerimisel toetuti olemasolevale arheoloogilisele ja etnograafilisele materjalile. Hoone ehitamisel on aluseks võetud Rõuge linnuse lääneosas 1955. aastal toimunud arheoloogiliste väljakaevamiste käigus avatud hoonepõhi.

Kõnealune hoone võeti pärast lõplikku valmimist eelmise aasta talvel ka reaalselt kasutusse. Muinasmajas elas 30. jaanuarist 5. veebruarini viis arheoloogiatudengit. Eksperimendi käigus testiti muinasmaja ja koguti informatsiooni rauaaegsete elamistingimuste kohta. Eksperimendi põhjal valmiski möödunud aasta kevadel Viire Pajuste magistritöö.

Kõigest 30-ruutmeetrise põrandapinnaga viikingiaegne elamu on Viire Pajuste sõnul Rõuges nii-öelda esimene pääsuke. “Edasi tahaks muinaskompleksi laiendada, teha täistalu mõõtu majad, et kõik ajaloohuvilised saaksid siin sellest ajastust ettekujutuse,” ütles Viire. Tema soov näib täituvat. 

Muinaskompleksi ehituse alguses

Kuidas muinasmaja oma esimesi asukaid võõrustas, sellest on juttu olnud. Tolle veebruari alguses valitses käre külm ja Viire Pajuste ütles, et ainsagi naelata valminud maja oli soojapidavuselt võrreldav Tartu Supilinna või Karlova puumajadega. Nüüd on ehitustöö aga jälle käimas ning tasa ja targu sündimas muinasaja hoonekompleks, kuhu kuuluvad juba lisaks elumajale ka ait, sepikoda, suvine püstkoda. Kõige viimasena ehitatakse laut.

Viire sõnul on kogu ehitus ja üldse tegutsemine Rõuge muinasmaja juures saanud uue hingamise. Küllap tänu sellele, et teda ei kihuta tagant diplomiprojekti kirjutamine, et tal on kindel palgatöö, et muinaskompleksi ehitajad saavad kenasti koolimaja sööklas süüa jne. Lihtne asi ju see söömine, kuid tegelikult nii tähtis.

Muinaskompleks kerkib rahus ja mõnuga. Ka Viire abikaasa Tiit on jälle ametis, mis sest, et tallinlane. Olgu öeldud, et Viire ise on võrulanna, keda saatus on siit kunagi viinud ning nüüd nii erilisel moel ja põhjusel tagasi toob. Kuigi Viire ja Tiidu kodu on Tallinnas ning mees töötabki pealinnas, siis Viire on ikka Tartus.

Käesoleval aastal ait siin veel katuse alla ei saa, ehitis tuleb konserveerida. Ja ka paberiasju on vaja ajada. Viirel on kenas mapis kõik tulevase talukompleksi hooned joonistena olemas. Küllap saadakse ka luba ehitada, sest olgu öeldud, et muinaskompleks hakkab asuma kaitsealal. Aga mida põnevamat saab kaitsealal veel olla, kui on hooned, mis on justkui 1000 aasta tagant meie aega tulnud, et meile meelde tuletada, kust me tuleme ja kuidas me sellisteks saime, nagu oleme.

Uuel nädalal valitseb vanaaja kompleksi ehitusel juba vaikus, tagasi tullakse tuleval aastal.

i

INGE VEE

blog comments powered by Disqus