On ka selliseid lapsi, kellel ei ole kodu või kellel ei ole oma päriskodus just kõige turvalisem kasvada. Sellistel lastel on õppimiseks ja arenemiseks paremad tingimused lastekodus.
Ühel vihmasel ja tuulisel oktoobrikuu päeval külastasime Jõgeva Rohutirtsu lasteaia lastega Siimusti lastekodu peremaja Andrus. Kuna eelnevalt olime külaskäigu kokku leppinud, ootaski maja lahke perenaine Anneli meid juba uksel. Hubases ruumis diivanitel istudes tutvustasime end ning saime teada, kes peremajas elavad-toimetavad. Pererahvast olid kodus veel päevahoidja Vaike, remondimees Urmas, lastest pesamuna Triinu, kel vanust veidi üle aasta, ning Ragnar, kes muidu küll lasteaias käib, kuid sel päeval arsti juurde pidi minema.
Kuulsime majale nime saamise loost, sellest, et seal elab kuusteist last, keda hoiavad kaks kasvatajat vaheldumisi ja päevahoidja, et kõige kiirem aeg on hommik, kui korraga vaja teele saata nii koolis kui ka lasteaias käijad. On ka selliseid lapsi, kes õpivad kaugemal ning tulevad koju vaid nädalavahetuseks.
Liikusime ringi ning saime kiigata nii ühiskasutuses olevatesse ruumidesse kui ka laste tubadesse. Lapsed elavad tubades üksi või kahe-kolmekesi. Lasteaialastele avaldas enim muljet ühe sporditüdruku tuba, kes on mitmesugustel võistlustelt arvukalt medaleid ja diplomeid saanud ning need toaseintele üles riputanud. Vahva oli ka jalanõude tuba ? nii palju eri suuruses jalanõusid polnud keegi meist ühekorraga koos riiulitel näinud.
Loomulikult tekitas elevust onu Urmase töötuba. Ruumi sisenedes vaatas seinalt vastu ?nägu?, mille juusteks kuusevanikud, silmadeks elektripirnidest rõngad, ninaks kirves ja suuks vineerisaag. Urmas ise seletas muhedalt, et tal on need esemed lihtsalt eest ära pandud, kui vaja, saab kohe võtta. Ta näitas, kuidas käiaga teritatakse nii, et sädemed lendavad, laskis poistel töötavat trelli käes hoida. Onu Urmas on populaarne ka lastekodu oma laste hulgas ? seal, kuhu ta oma tööriistakohvri maha toetab, on kohe “abivägi” platsis.
Äkilist elevust tekitas väike taksikutsikas, kes ühe maja töötajaga sisse astus, väikse Triinuga mängima asus ning meiegagi tutvust püüdis sõlmida.
Lahke pererahvas kostitas meid kommidega. Omalt poolt andsime üle laste meisterdatud kaardi ning maiustusi sealsetele lastele. Oligi aeg tagasiteele asuda.
Lasteaias hiljem kuuldu-nähtu üle arutledes meenusid lastele kõigepealt kutsikas, põnev töötuba, ilusad ruumid, lahked tädid. Leidsime ühiselt, et nendel lastel on kena kodu. Täname veelkord võõrustajaid!
PILLE KIBAL,
lasteaia Rohutirts õpetaja
