?Teeviit? ja koolide lahtiste uste päevad on väga tänuväärsed üritused. Kuid probleem on selles, et tihti on eeltöö tegemata. Ei teagi, mida tegelikult otsida ja millise kooli kohta küsida. Ja see, kui tullakse tagasi kilekotitäie paberitega kahekümne kooli ja veel rohkema hulga erialade kohta, on omaette ohumärk.
Varakult nõustama
Muidugi tehakse koolides vahel teste, millistele erialadele õpilane oma iseloomu- ja teiste omadustega sobiks, kuid tagasiside seisneb üldjuhul ametitenimekirjas, mis algab vaimulikuga ja lõpeb agronoomiga. Ja seda, mida tahaks, polegi nende seas.
Sellised testid on vajalikud, kuid see on alles algus. Mina näeksin lahendusena individuaalsemat lähenemist. Noortega peaks pidevalt tegelema koolis töötav inimene. Sel juhul oleks tegu pikema protsessiga. Õpilasel oleks võimalus mitmeid ja mitmeid kordi küsida ja oma kahtustest rääkida ning saada juhiseid, kust ja mida edasi uurida.
Selline nõustamine peaks hakkama juba kaheksandas-üheksandas klassis. Kõik õpilased ei taha edasi õppida gümnaasiumiklassides, kuid mingit alternatiivi ka ei näe. Lihtsalt selle tõttu, et ei teata oma võimalusest.
Töövarjupäevad
Mõnes Eesti koolis, näiteks Tartu Kommertsgümnaasiumis, on õpilastel võimalus osaleda nn töövarjupäevadel. Õpilane saab oma valitud erialal veeta ühe päeva ?varjuna?, jälgida toimuvat ja esitada küsimusi.
See on hea võimalus, jõudmaks selgusele, kas senine meelisala tõesti huvi pakub, sest selline päev eemaldab teatud ideaalimaigulise pildi ametist ja asendab selle reaalsemaga.
Tegu ei ole uue avastusega. Saksamaa koolide lõpuklassi õpilased peavad selliseid praktilisi tööpäevi tegema mitmeid kordi lausa kohustuslikus korras.
Võimalustest teadlikuks
Olukord Eesti tööturul muutub kiiresti. Nende ametite esindajaid, keda veel eile oli väga vaja, ei pruugi homme enam tarvis olla. Praegu on suur puudus oskustöölistest, samas kui õiguse, ärinduse ja ajakirjanduse alal on suur ületootmine. See tähendab, et tudengite arv kasvab kiiremini kui vajadus sellise haridusega inimeste järele.
Nõustamise eemärk oleks leida kompromiss noort huvitavate alade ja nende elukutsete vahel, mille järele on nõudlus.
Muidugi ei taha ma sellega nüüd öelda, et kui väike koolieelik ütleb, et tahab suurena saada ?salajaste asjade teadlaseks?, et juba siis tuleb tema unistused purustada ja selgitada, mida ta vastavalt oma võimetele ja olukorrale riigis peaks tegema. Sellisele raamidesse surumisele olen ma igati vastu.
Igaüks peab ikka püüdlema selle poole, mille vastu tõesti huvi on. Kuid huvi ei saa tekkida võimaluste vastu, millest teadlik ei olda.
KADRI HAAVAJÕE,
Tartu Ülikooli ajakirjandustudeng
