Probleemi mõistmiseks tasuks esmalt vaadata vasak-parempoolsust, mida enamasti seostatakse jaotusega sotsialistid ja konservatiivid. Entsüklopeediast selgub, et selline jaotus sündis koos industriaalse revolutsiooniga ning sellele pani aluse vaidlus tootmisvahendite kui rikkuse allika omanduse üle. Parempoolsed või konservatiivid olid seisukohal, et selles küsimuses tuleb olla konservatiivne ning mingeid muutusi pole vaja. Vasakpoolsed või sotsialistid olid arvamusel, et tootmisvahendid tuleb võtte ühisomandusse, sest siis saavad ka töölised sellest tekkivast rikkusest osa. Kuna 20. sajand näitas, et kaasaegses keerulisele tehnoloogiale ja kaugele arenenud tööjaotusele põhinevas ühiskonnas ei tule tootmisvahendite ühisomandusest ? erinevalt maa kui tootmisvahendi ühisomandusest ? midagi välja, siis taandusid vasakpoolsed tootmisest tekkiva rikkuse ümberjagamise nõudele. Praktikas tähendas see, et vasaktiivale astusid seniste sotsialistide asemel sotsiaaldemokraadid.
Rohelised ei sekku tootmisvahendite omanduse ja rikkuse ümberjagamise küsimusse, seetõttu ei saa ka neid sellele skaalale paigutada. Roheliste mureks on, kuidas tagada kaasaegse, tehnoloogiliselt üliarenenud ja ahnusest haaratud inimsootsiumi säilimine olukorras, kus looduslik keskkond meie ümber ja loomulik mikrofloora meie sees on hävimas. Ja see probleem ei seostu kuidagi rikkuse jagunemise küsimusega.
Roheliste tegevuspõhimõtete selgitamiseks tuleb võtta aluseks teistsugune ühiskonna kirjeldamise mudel, näiteks valitsuskultuuride teooria (vt viidet lõpus), mis eristab kogukondlikku, individualistlikku ja elitaristlikku ühiskonnakorralduse vormi. Iga valitsuskultuur pakub ühiskonnas tekkivatele probleemidele oma lahendi, mis praktikas tähendab valikut kolme võimaliku lahendi vahel, kusjuures igaühel neist on tulevikus erisugused tagajärjed. Sõltuvalt riigist, esindavad rohelised selles mudelis kas puhast kogukondlikku valitsuskultuuri või siis kogukondliku ja individualistliku valitsuskultuuri mingisugust kombinatsiooni.
Kui rääkida Eestimaa rohelistest, siis üks osa neist kannab, esindab ja tahab edendada Eestis rohelistele tüüpilist kogukondlikku valitsuskultuuri. Ja Eesti ühiskond, eriti selle maapiirkonnad, vajaks tõepoolest palju enam ühistegelikus (ühistulises) tegevusvormis elu- ja majanduskorraldust. Teine osa rohelistest esindab aga rohkem individualistlikku valitsuskultuuri, eriti selle altruistlikku vormi, mis väärtustab koostööd ja vastastikuse kasu arvestamist, kuid selles maailmavaates tegutseb igaüks üksinda ? tõsi, teiste huve teenides. Seetõttu eristuvad rohelised tõepoolest empaatiast haaratud sotsiaaldemokraatidest, kes oma rikkuse ümberjagamise sooviga sobivad suurepäraselt vana Euroopa rikastesse elitaarsetesse ühiskondadesse, kuid mitte Eesti või Ameerika individualistlikku keskkonda. Kuid rohelised vastustavad ka egoistlikust ahnusest haaratud turumajandust, väärtustades tänasest kasumist enam homset kogukonna heaolu. Samuti ei saa rohelised aru meie uusrikaste unistusest taastada Eestis klassiühiskond.
Valitsuskultuuride teooria on lahti kirjutatud raamatus: ?Kolm valitsuskultuuri ja Eesti tulevik?, vt ka:
http://web.starman.ee/paultammert/valitsuskultuurid.htm)
Paul Tammert,
Sisekaitseakadeemia õppejõud, majandusteadlane
