Liiklusolukord on Eestis hull ja sellest pole mõtet rääkida. On asju, mis on meis kõigis kinni, aga hulgaliselt on ka seda, mida võib pidada insener-tehniliseks lahenduseks, mis püüdlevad täiuse poole. Keegi pole tegelikult täiuslik, täiuslik pole ka ükski ringristmik.
Kihutamine on saanud rahvusomapäraks, sest igaüks, kes suurtel maanteedel sõitnud, on kogenud, et ta justkui seisaks ühe ja sama koha peal, sest kümned heledad ja tumedad, suured ja väikesed, Mercedesed, bemmid, Audid ja Subarud ja sajad teised automargid, põrutavad teist mööda nagu postist.
Maanteeamet on ise väitnud, et parim kiiruse piiraja on olnud kiiruskaamera. Seda peetakse kõige tõhusamaks investeeringuks liiklusohutuse valdkonnas. Viimastel aastatel on rajatud paljudesse asustatud kohtadesse ringristmikke ja turboringe kui uut lootust lolluse piiramiseks. Need näevad välja üks uhkem kui teine, ja jumal paraku, üks turbom kui teine, üks kitsam kui teine.
Võib öelda, et insenerid loovad objekte ette antud norme arvestavalt. Ehitaja ehitab kõik välja vastavalt hankes ettenähtud raha eest. Kuid mis siin siis lonkab? Miks tavainimene ei saa aru, miks see kõik ikkagi nii kitsas välja näeb? Miks ikkagi suured haagised ei saa liikuma ja miks kiviladujad ehitusobjektil kurdavad, et kivid sõidetakse paigast ära juba paigaldamisel? Miks hooldemehed on vastu talve murelikud?
Mis aga puudutab konkreetsemalt Jõgeva-Mustvee ringristmikku, siis on küll kurb vaadata, kuidas tööd peab tegema ootamatult halvenenud ilmaoludes. Vooremaale teadaolevalt on asfalti panemine lumega võimatu. Ju siis on mingi variant, kuidas saab. Loodame parimat.
