Esmalt tuli ta välja eelmise valitsuse ajal läbi põrunud korrakaitseseadusega, mis annaks taas voli pargipingil õlut libistada ja laste liivakasti kõrval haljasalal peatäit välja magada.
Siis toodi kalevi alt välja ammune Ojulandi-Langi plaan roolikeerajatele kerget joovet lubada, sest väike alkoholikogus mõjuvat inimese psüühikale ergutavalt ning et põhiosa avariidest tehtavat hoopis kaine peaga.
Seejärel hakkas minister hauduma plaani Põhiseaduse õlle üllitamiseks, et oma parteikaaslase juhitavat AS A. Le Gog?i toetada ja üldsust pisut raputada.
Ent valimiste rahastajad väärisid enamat. Nii võetigi lauasahtlist välja rikastele meestele seadus, mis lubab naisevahetuse puhul kahjusid kaotamata koos varaga punuma panna.
Nii hakatigi vana-uut perekonnaseadust kutsuma rikaste meeste teise ringi seaduseks. Lõpuks ometi oli Reformierakonnal lootust oma ammune ja mitmel korral läbi kukkunud plaan ? minna sajandeid kestnud pere ühisvara süsteemilt üle lahusvarale ? ellu viia.
Vabadus abielu ajal tehinguid teha
Esimese Eesti Vabariigi ajal oleks Langi sõnul see seadus peaaegu vastugi võetud. Tegelikult tekitas professor Ülo Uluotsa omaaegne plaan raskeid vaidlusi ja 31 000 naisorganisatsioonide poolt kogutud protestiallkirja pani plaani seisma.
2001. aastal tahtis tollane justiitsminister Märt Rask uuesti tehtud seadusprojekti Riigikogule esitada, kuid naisorganisatsioonide tugeva vastuseisu tõttu see sinna siiski ei jõudnud. Eelmise valitsuse ajal tahtsid “oravad” eelnõu taas läbi suruda, kuid Keskerakonna kategoorilise vastuseisu tõttu jäi see sinnapaika.
Nüüd hiljuti toodi vana eelnõu, mille tabelid tuginevad 1998. aasta andmetele, taas päevavalgele. Ja kuna tänane valitsus kiitis selle ka heaks, jõudis see ka Riigikogusse. Praeguse perekonnaseaduse olulisemaks puuduseks olevat abikaasade tugev varanduslik seotus. Ja et uus seadus suurendavat vabadust abielu ajal oma varaga tehinguid teha. Nii on seaduses kirjas. Vara kuulub sellele, kes selle ostis.
Seega ei pea enam abikaasa käest küsima, kui tahad midagi müüa, pantida, kinkida või rentida. Väike lohutus siiski on: ühise eluaseme ja auto võõrandamiseks on siiski abikaasa nõusolekut vaja.
Kuid suvilad, maad, aktsiad, põllutehnika ja loomad, kodutehnika, elektroonika, rääkimata mööblist jm, on lahusvara. Seadus näeb ette, et lahutuse korral tekib abikaasal, kelle vara on kasvanud väiksemal määral, rahanõudeõigus abikaasa suhtes, kelle vara on rohkem suurenenud. Seda koos juurdekasvuväärtusega.
Seega, läbi kohtu saab nõuda tasaarveldust. Kuid kellel paksem rahakott, selle käes võim, see palkab ka parema advokaadi. Pealegi jätab seadus palju kohtute otsustada ja lubab teha seadustähest kõrvalekaldeid otstarbeka majandamise põhimõttest lähtuvalt. Selge, et nõrgem pool kaotab. Miski ei sega juba varem vara sõbra või tuttava nimele ümber vormistamast. Kuid milline ?anss on abikaasal kohtu poolt välja mõistetut summat abikaasa käest ka reaalselt kätte saada?
Abielu läbi turumajanduse prisma
Justiitsministeerium võiks mõelda selle peale, et täna on 50 000 nn alimentide mittemaksjat, kellelt naised laste ülalpidamise raha kätte ei saa. Riik on siin jõuetu.
Abieluvara näol on aga tegemist hoopis suuremate summadega. Kohtuliku konflikti puhul on abikaasadevaheline vimm juba ka sedavõrd sügav, et häid lahendeid jonni pärast ei tahetagi.
Minister soovitas abielludes hakata abikaasadel kohe t?ekke ja kviitungeid koguma, et lahutuse korral oleks võtta. Aga milliseid t?ekke siis kolme lapsega kodus olev ema kogub? Ei anna talle laste söötmise-vannitamise, kooli ja koju tassimise või pesupesemise eest neid keegi. Või koguda bussipileteid ja keemilise puhastuse arveid?
Ja mida ütleb naiste sisetunne igapäevaelus “võõrast vara? kasutades? Või palgata hoopis raamatupidaja? Ministri sõnul peabki tänapäeva perekonnal advokaat olema, nii, nagu olevat tavaline koduhooldaja.
Kas siis nii tugevdame perekondi ja paneme naised sünnitama? Kas nii väärtustame perekonda ja emadust? Aga kui tõesti juba kõik on ost-müük ja võlaõiguslik suhe, siis võib naine vabalt küsida, kui palju maksab sünnitamine? Arvestame ka selle miljonitesse. Kui taandame armastuse külmale kalkulatsioonile, saamahimule, äriprojektile, siis kandku materiaalsuse pitsatit ka sünnitus ja laste kasvatamine.
Seaduse küüniline tagasiulatuv mõju
Varalahusus hakkab kehtima ka nendele, kes kasvõi juba mitukümmend aastat abielus olnud. Kui tahetakse aga ühisvaraga jätkata, tuleb koos notari juurde minna ja sealt saadud tõend abieluvara registrisse toimetada.
Siin läheb uus seadus vastuollu põhiseadusega, sest abiellutud on ju teistel tingimustel. Abikaasadel on õiguspärane ootus, et riik tagab neile kehtiva õiguskorra. Üldreeglina on ka mehed uue seaduse vastu. Kes aga tõesti pooldab lahusvara süsteemi, võib ka täna abieluvara lepingu sõlmida.
Et aga taolisi lepinguid on peredes kaheteistkümne aasta jooksul sõlmitud vaid 3000 ringis, näitab selgelt, et meil eelistatakse ühisvara ja et meie kultuuriruumis on varalahusus kuidagi võõras.
Jah, lahusvara süsteem on kehtestatud viies liikmesriigis, ent igal pool teatud mööndustega: kus kehtib varalahusus küll abielu ajal, ent lahutuse korral jagatakse varandust ühisvara põhimõtete järgi, kus jälle ei kehti varalahusus ema lastega kodus oleku ajal jne.
Eelnõuga on aeg maha võetud jaanuarini, mil Riigikogu sotsiaalkomisjon saab Tartu Ülikoolilt tellitud seaduse mõjude analüüsi. Siis aga kardan, et aeg saab otsa ja seadus võetakse vastu, sest valitsus on nii otsustanud. Saatuslikku olukorda saaks vältida, kui hakkaksime kiiresti allkirju koguma. Nagu varasematelgi kordadel. Kui palju peretülisid uus seadus kaasa tooks, on raske ennustada.
Marika Tuus, Riigikogu liige
