Praegu on Mustvee Gümnaasiumi abituriendi Riinu jaoks siiski kõige tähtsam koolis käimine. Sügisene Taiwanis viibimine jäi niigi otsapidi kooliaasta sisse, ehkki kestis tunduvalt lühemat aega, kui agentuur soovinuks. ?Tahaks ilusasti kooli ära lõpetada. Kaheteistkümnes klass on ikkagi päris raske,? tunnistab Riin ja ütleb, et on tänu õpetajatele nüüd õnneks õppimisega teistele enam-vähem järele jõudnud. Järjele jõuda on aidanud ka klassikaaslased.
Pere keskmine
Suvel 18-aastaseks saanud Riin on Ene ja Margus Toominga kolmest tütrest vanuselt teine ehk pere keskmine. 20-aastane Reelia, kes praegu töötab Tallinnas ühes kinnisvarabüroos sekretärina, proovis ema Ene sõnul samuti mõnda aega modellitööd, aga temale see ilmselt ei istunud. 13-aastane Reili eelistab aga koos isaga pigem saalihokitreeningus käia. Riinule meeldib võrkpall ning ta kuulus varem ka kooli naiskonda. Praegu aga paraku sporditegemiseks enam aega ei jätku.
Nagu ema kinnitab, on tema keskmine tütar alati olnud väga tagasihoidlik ja isegi ujedavõitu. Tõsi küll, modellitöö ja kodust kaugel iseseisev elamine on tüdruku viimasel ajal siiski üksjagu julgemaks ja enesekindlamaks muutnud. Seda aga, et ta ennast ise kuhugi modelliks või missikandidaadiks pakkuma läheks, ei kujuta Riin praegugi ette. Ja mingi peolkäija ning esineja pole ta samuti kunagi olnud.
Arvatavasti just Riinu ehedus ja armas olek olidki need, mida Carmen Kassi vilunud silm tol korral Õllesummeril valdavalt üleoleva hoiakuga noorte tallinlannade hulgas tähele võis panna. Igatahes on suvises ajalehe Eesti Ekspress moelisas Mimi agentuuri Baltic Models antud iseloomustuses Riinu kohta kirjas: ?Sõbralik, rõõmsameelne ja abivalmis tüdruk. Selge ja julge silmavaate ja avatud olemisega. Väga täpne ja konkreetne. Kuldse jumega ja väga selgete näojoontega, pigem klassikalist naiseilu esindav tüüp”. Sellest võib järeldada, et ju otsivad asjatundjad eelkõige just seda välimise ja sisemise ilu kooskõla, mida linnastunud noortes neidudes järjest vähemaks on jäänud. Küllap see on olnud ka põhjus, miks seni mõnedki stilistid ja fotograafid erinevates maades Riinuga koostööd teha on soovinud.
Esimest korda kodust kaugel
Riinu esimene lennureis viis teda möödunud aasta jaanuari lõpus Taisse. Vahetult pärast sealset suurt looduskatastroofi, mille ohvriks ühena kolmest eestlasest oli langenud üks siitkandi tüdruk. ?Ma olen nüüd nii kaugel kodust ja enam pole võimalik kuidagimoodi tagasi pöörata,? oli Riin mõelnud tookord esimest korda elus lennukis istudes, võõras keskkonnas ja sõpradeta. Lennujaamas olid agentuuri töötajad autoga vastas ja tüdruk lülitati nii kiiresti töösse, et kõhklusteks ei jäänud enam aegagi.
Vanemad on tänulikud agentuurile, kes neid pidevalt tütre elu ja tegemistega kursis hoida aitas ja omavahelise ühenduse pidamise eest hoolitses ning nende muret tütre kodust eemal olemise pärast igati leevendas. Muidugi oli võimalik üksteisega iga päev suhelda ka meili teel. “Ega ei pruugi just seda kõige halvemat ette kujutada. Õnnetusi võib inimestega ju koduski juhtuda,? leiab ema Ene nüüd tagantjärele.
Tais oli Riin järjest kaks kuud. Üks esimesi, suuremaid ja ühtlasi meeldivamaid töid oli seal pildistamine kataloogi jaoks. See mahukas ja paks kataloog on Riinul ka kodus näha. Muidu on enamik parematest piltidest ja kataloogidest siiski agentuuris. Kataloogi jaoks pildistati peale Riinu veel kolme mannekeeni – ühte hollandlannat ning kahte noormeest, kellest üks oli Brasiiliast ja teine Leedust. “Olime ühe saare peal, kus oli superilus. Suures võttegrupis olid kõik väga lahedad inimesed – stilistid, meigikunstnikud, fotograafid koos assistentidega ja teised,” meenutab Riin pildistamisele kulunud kolme väga tihedat päeva. Hollandlannast Dorithist ja Riinust said sestpeale suured sõbrannad. Kirjutatakse ja helistatakse tänase päevani.
Süda ja hing jäid Jaapanisse
Möödunud suvel tuli aga Riinul juba neli kuud järjest kodust ära olla ? kaks ja pool kuud Jaapanis ja poolteist Taiwanil. Kui Taist jäid kõige enam meelde eriliselt kaunis loodus, neljakümnekraadine kuumus, taifuunid ja maitsvad tai toidud, siis süda ja hing jäid Riinul ta enda sõnul Jaapanisse, mis sellest, et seal sai tunda maavärinaid, mis kohati isegi päris tugevad tundusid. Riinule meeldisid nii sealne kultuur, kombed kui ka keel, mis tema arvates on eriliselt ilus. ?Jaapan on lausa täiuslik maailm ja elu on seal väga turvaline. Inimesed on samuti väga lahked, igatahes Taiwaniga, kus peamiselt hiinlased, ei saa võrreldagi,” räägib Riin.
Üks ilusamaid töid Jaapanis oli pruudikleitidega poseerimine kataloogi jaoks. Pildistamine sattus just Riinu sünnipäevale 19. juulil ja see oli juba iseenesest nagu sünnipäevakink. ?Pulmakleite oli valgest tumesiniseni. Jaapanis on ju kombeks, et pruut vahetab oma pulmas vähemalt viis korda kleite,? teab Riin. Jaapanis, nagu ka mujal, tuli peale pildistamise kataloogide jaoks üles astuda ka mitmesugustel showdega, kanda kuulsate ja kallite firmade rõivaid, tutvustada parfüüme jne.
On, mida lastelastelegi rääkida
Ehkki Riinul on olnud viimasel ajal omateenitud taskuraha ja vahel rohkemgi, peab ta kõige olulisemaks siiski seda, et on saanud näha maailma, kohtuda paljude huvitavate inimestega ja arendada inglise keele kõnelemise oskust.
Kuigi tüdruk on sõna otseses mõttes üleöö lendu tõusnud, püüab ta jalad ikka võimalikult maa peal hoida. Kodustest aitab sellele kõige enam kaasa omal ajal nelikümmend aastat õpetajaametit pidanud vanaema, kes seda, et kool ikka kõige tähtsam on, tüdrukul naljalt meelest minna ei lase. Sest seni ei tarvitsenud oma võimalust oodates teha eriti muud, kui vaid lihtsalt ilus olla. Samas tuleb tunnistada, et kui sa juba kord modellitööle valituks oled osutunud, siis töö iseenesest pole kaugeltki kergete killast.
Edaspidi tahab Riin siiski teadmisi omandama ja mõnd ametit õppima asuda, aga tal pole ka selle vastu midagi, kui antakse veel mõnda aega võimalust maailma näha. On, mida kunagi vanas eas lastelastelegi rääkida.
VAIKE KÄOSAAR