Riigimajade idee sai tõsisema hoo sisse Jüri Ratase esimese valitsuse esimestel tundidel, ent kindlasti mitte siis, kui paljuski prohvetlikuks kujunenud telesarja „Tujurikkuja“ poolt musta huumorina pakuti riigibussid, mis riiki tühjeneva maa elanikkonnale lähemale toovad ja vastavalt kodaniku vajadusele teenust osutavad.
Riigimajadega asus eriti innukalt tegelema Jaak Aabi välja vahetanud minister Janek Mäggi, kes ka hoogsalt kõikides maakonnakeskustes kohal käis ning kellele enamasti endistest maavalitsustest maha jäänud nii täidetud kui ka täitmata hooneid tutvustati, eelistest ja puudustest kõneldi.
Kohati on ju tore, et riik meenutabki suurt ostukeskust, kus erinevate kaupluste ja restoranide rägastikust endale sobiva leiad, mured murtud ja lohutust saad, kuid kas see ka riiki inimesele tegelikult lähendab, peab siiski selguma ennekõike katse-eksituse meetodil. Kui inimesed on harjunud oma passile järele minema juba aastaid, kui mitte aastakümneid, n-ö passilauda või politseijaoskonda, siis on seda harjumust raske muuta. Või siis ka sotsiaaltoetuste, keskkonnalubade ja paljude muude oluliste küsimuste korral pöörduma uude hoonesse, mis enam ei asu üldse tavapärases kohas.
Riigimaja mõjub emotsionaaselt ikkagi kuidagi esinduslikult ja pidulikult. Nii mõneski maakonnas on riigiametite esindajad kurtnud, et riigiga suhtlemisel pole vaja mingit erilist pidulikkust ‒ kui vaja, tuleb asi ära ajada, eriti kibedal tööajal nii põllumehel kui kalamehel, säärikud jalas, ja vahel ka õliste kätega. Kuhu auto parkida? Kombain, mis vaja üle vaadata, pole ju sihvakas sedaan…
Kas kõigi juhtude peale, milleks me riiki vajame, reaalselt ka mõeldud on? Ja üldse on küsimus, kui palju meil üha e-ühiskonnastuvas riigis ja maailmas on otsest kokkupuudet ametnikuga. Jah, võime öelda, et meie ühiskond vananeb ja arvutioskus võib saada probleemiks, kuid on üsna arvestatav tõik, et vananema asuvad ennekõike juba arvutioskusega inimesed.
Hoopis teine küsimus on majade renoveerimisel ja ümberehitamisel tekkivad kulud, mis ju ka tuleb katta millegi arvelt, ja siin, nagu ma mõistan, ei kaasata ei eurofonde ega ka mingeid muid välisvahendeid. Eks arvutustega tegeletakse ja loodetavalt on riighalduse ja majandamise eest vastutavatel kohtadel igati pädevad inimesed, et sellest suurprojektist ei kujune järjekordne Potjomkini külade/poodide valmistamiskampaania, demonstreerimaks hooliva riigi kohalolu. Loodame parimat, ent säilitame kriitilise meele.
INDREK SARAPUU, ajakirjanik
