Riigieksamid tulevad, aga mida need mõõdavad?

19. aprillil istuvad gümnasistid taas koolipinki ning asuvad eesti keele eksamit kirjutama. Teatud piirangutega, ent siiski. Ja need, kel tervis ei luba õigel ajal eksamit sooritada, saavad seda mõjusal põhjusel teisel päeval teha.
Eesti keele riigieksam on alati start teistele lõpueksamitele, mis läinud aastal läksid nagu läksid. Sest kriisiolukorras tuli kogu süsteem teistmoodi ümber mõelda.
Ent tänavu pole suurem osa õpilasi õpetajaid ja klassikaaslasi lähemalt näinudki kui Zoomi vestluses. Ehk mõnigi on korraks saanud kooliõhku nuusutada, ent seejärel kas eneseisolatsiooni suundunud või suletud uksi näinud. Ja need põgusad hetked koolis ei ole teadmistele kindlasti kasuks tulnud.
Seega, mida need riigieksamid täpsemalt mõõdavad, kui õpilased pole juba teist õppeaastat korralikult koolis käinud? Tõsi, ettevalmistustega on kindlasti alustatud varem, kuid see ei tähenda, et pidev distantsõpe on õpilaste enesekindlust ja teadmistepagasit märgatavalt tõstnud. Me ei tea siiani, kui paljud õpilased on saabuvaid eksameid päriselt tõsiselt võtnud ja suutnud iseseisvalt nendeks valmistuda. Ka ei saa mööda tõsiasjast, et kui muidu saab üheskoos ruumis õppides pinget natukenegi maha kruvida, siis videosilla vahendusel pole see kindlasti see.
Mida siis saabuvad riigieksamid mõõdavad? Distantsõppe praktilisust ja selle õigustatust? Õpilaste ainealaseid teadmisi või oskusi keerulistes tingimustes kuidagi ellu jääda?

blog comments powered by Disqus