Kuna pärast esilinastust läheb kohe üleüldiseks peoks, otsustab võttegrupp korraldada pressikonverentsi enne filmivaatamist. Mistõttu küsimused on visad tulema: mida sa ikka pärid, kui filmi veel näinud pole. Eesti filmikriitika grand old man Jaan Ruus oskab siiski midagi küsida ka n-ö oraste pealt. Tema küsimusele, kas “Sigade revolutsioon” on ajastutruu film, vastab re˛issöör Jaak Kilmi, et filmitegijad mängisid küll ajastutruude elementidega, aga samas vältisid teadlikult liigset ajastusse takerdumist.
“Film räägib olulistest asjadest, mis oleksid võinud sel ajal ? aastal 1986 ? juhtuda,” ütleb Kilmi.
Info, et filmi on plaanis näidata ka väljaspool Eestit, ajendab allakirjutanut küsima, kas välismaa vaatajatele, kel pole aimugi, mis “loom” oli Eesti Õpilasmalev, mille kokkutulekul filmi sündmustik areneb, tuleb sisust aru saamiseks “kasutusjuhis” kaasa anda. Kilmi arvab, et pole vaja.
“Eesti vaatajat võib oma malevakogemus võib-olla hoopis segama hakata: juhul, kui ta eeldab, et filmis peab kõik olema nii, nagu tollal oli. Välismaa vaataja on sellistest painetest vaba ning tal on võib-olla lihtsamgi tajuda meie jaoks olulisemat: kujunemisjärgus noorte ja ühiskonnas valitseva süsteemi dramaatilist vastandust. Tegelikult võiksid sarnased sündmused aset leida ka aastal 2004, aga aasta 1986 andis meile võimaluse nautida mängu totalitarismi elementidega,” ütleb Kilmi.
Jaan Ruusi küsimusele, kui palju ennustavad tegijad ise “Sigade revolutsioonile” vaatajaid kogunevat, vastab üks produtsentidest Anu Veermäe diplomaatiliselt:
“Rohkem kui “Vanadele ja kobedatele” ja vähem kui “Nimedele marmortahvlil”.”
Kui tavaliselt toimuvad filmide esilinastused suhteliselt elitaarses õhkkonnas, siis “Sigade revolutsiooni” tiim oli Anu Veermäe sõnul algusest peale seisukohal, et pidu peab tulema ühine nii filmitegijatele, kriitikutele, prominentidele kui ka neile 500 noorele, kes suvel Otepää lähedal Vidrikel mitu nädalat koos laagrielu elasid ja võtetel osalesid. Sakala keskus valiti esilinastuspaigaks just sellepärast, et see on Tallinnas ainus kinonäitamise võimalusega paik, mis kogu selle massi ära mahutab.
Kuna “Sigade revolutsiooni” noortest peategelastest on mulle tuttav vaid Ranna koolitatrite suvekoolide ja Betti Alveri luulepäevade “stammkunde”, Raplast pärit Uku Uusberg (filmis kehastab ta Urmast), võtan pärast pressikonverentsi ametlikku osa sihikule just tema. Kuigi Uku õpib Tartu Ülikooli ajakirjandusosakonna esimesel kursusel, sihib ta ühe silmaga Tallinna, täpsemalt Eesti Muusikaakadeemia kõrgema lavakunstikooli poole. Sisseastumiskatsete esimesed voorud on juba läbi. Kuna tahtjaid on 500 ringis, aga vastu võetakse vaid kümme näitlejaks pürgijat ning paar-kolm tulevast lavastajat, ei hellita Uku erilisi lootusi.
“Filmis osalemine võib minu sissesaamise ?ansse pigem vähendada kui suurendada. Kõige parem oleks aga, kui üks teist üldse ei mõjutaks,” ütleb Uku. “Mis filmisse puutub, siis selle edasine käekäik läheb mulle eelkõige korda sellepärast, et tegijad olid väga sümpaatsed inimesed. Aga tegelikult on minu jaoks lõppresultaadist palju olulisem võtteplatsilt saadu: ressursid, mis ma enesesse süüvides leidsin, põnevad tasandid, milleni viisid avameelsed vestlused telginaabritega, võimas ühisenergia, mis viiesaja noore vahel tekkis.
“Sigade revolutsioon” kannab võimsat sõnumit, nii et soovitan kõigil seda vaatama minna ja püüda sellest aru saada.”
Esilinastus, millel viibib ka EÕM Kungla rühm ehk Jõgeva Gümnaasiumi kooliteatri Liblikapüüdja näitlejad, kulgeb algusest lõpuni ülevas meeleolus: viiesaja noore ühisenergia pole jäänud Vidrikele maha, vaid “reinkarneerub” edukalt Sakala keskuses. Seetõttu on ka allakirjutanul raske filmi kui kunstiteost objektiivselt hinnata. Ning kuigi sü˛eeliin kipub natuke lõdvaks jääma ja tegelaste kõik toimingud pole psühholoogiliselt põhjendatud, on film ? eriti eesti filmi kohta ? tavatult ehe, dünaamiline, stambi- ja krambivaba. Ja kuidagi ausalt tehtud.
RIINA MÄGI
