Kui Reformierakond 1999. aastal võimule pääses, teatas keskkonnaministriks tõusnud Heiki Kranich, et riigimetsa on liiga palju ja vähemalt pool tuleks erastada. Asjast huvitatud Põhjamaade firmad olid ju ammu, käsi pikal, seda oodanud. Paraku selgus kurb tõsiasi, et seda ehtreformistlikku suurplaani ei saagi teostada, sest 11. juunil 1997 Riigikogus heakskiidetud metsapoliitikasse sai ettenägelikult kirja pandud, et põliseid riigimetsi ei erastata. Seda põhjapanevat seisukohta Riigikogusse muutma minna Reformierakond aga ei julgenud.
Askeldamist jätkus
Üks plaan nurjunud, võeti sihikule kogu metsandusvaldkond, ja askeldamist jätkus. Hakatuseks likvideeriti Metsaamet, millega oluliselt lahjendati kogu valdkonna juhtimist. Samal ajal hakati metsasektorit politiseerima ning peagi võttis liberaalse maailmavaate omaks vastloodud Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) peadirektor Andres Onemar. 2002. aastal vahetasid Andres Onemar ja Aigar Kallas, kes oli RMK nõukogu esimees ja metsaosakonna juhataja, ametikohad. Aigar Kallase juhtimisel hakati välja töötama RMK arengukava. Kui arengukava valmis sai, pakkus see asjatundjatele kõvasti üllatusi. Nimelt ennustati RMK-le rahaasjades musta tulevikku ning kavandati metsakasvatuse ja -kasutuse lahutamist kavatsusega anda viimane erakätesse ? väärikamad kosilased olidki juba ootamas. Olin selle vastutustundetu plaani kindel vastane. Metsanduse asjatundjad professor Ivar Etverk, doktor Kalle Karoles ja Ülo Viilup aga tõestasid konkreetsete arvutustega, et see plaan on rumal ja vaenulik.
Kuna RMK nõukogu ei toetanud niisugust riigile ja rahvale kahjulikku kava, lahkus Aigar Kallas ametist, konkursi RMK peadirektori kohale võitis kindlalt Ülo Viilup. Viilup andis hinnangu metsaressursi hetkeolukorrale ning juhtis tähelepanu okaspuu üleraiele. Sellest objektiivsest hinnangust lähtudes koostati RMK arengukava 2005?2008 ning raiemahtude prognoos aastani 2040. Juba siis juhtis Ülo Viilup tähelepanu asjaolule, et metsatööstus on teinud investeeringuid mahus, mida kodumaine metsaressurss, eriti okaspuu osas, ei suuda katta.
Metsatööstuse huvides
Praegu, kui aprillisündmuste järelkaja ja tõstetud tollimaksud on sulgenud puiduvood Venemaalt, üritab Reformierakond olukorra päästmiseks panna vastutuse riigimetsale, nõudes raiemahtude kahekordistamist. Seejuures on ilmselge, et RMK nõukogu ei kaitse praegu riigi ja rahva pikaajalisi huve, vaid metsatööstuse erahuve. Selliste huvide puhul on ilmne, et Reformierakonnal oli kohe vaja vabaneda Viilupist ja siis teised juhatuse liikmed kas ?okiteraapiaga murda või samuti välja vahetada, upitades ametisse Reformierakonna kuulekad tegelased. Kohe tormas lahingusse metsatööstuse esindaja Andres Talijärv, kes hakkas RMK-d ja Viilupit süüdistama 60 000 ha riigimetsa raiskuajamises. Loomulikult võiks Talijärv teada, et ka tulundusmetsi puudutavad looduskaitsepiirangud (Natura 2000 alad, metsise mängupaigad, püsielupaigad jne) ning neid metsi ei saa kuidagi raiskuläinuks nimetada, pigem on nende looduskaitseline väärtus isegi tõusnud. Asjale pani krooni pähe RMK nõukogu esimees, “metsanduse spetsialist? Ülle Rajasalu, kes seadis kahtluse alla RMK aastaaruande, mille peale asjatundjad peast haarasid. Toetuda otsustati ka Riigikontrolli auditi projektile, kuid keskkonnaministri Jaanus Tamkivi kirjaga lükatakse need paljud pealiskaudsed ja küündimatud süüdistused tagasi.
Seega ei olnud Ülo Viilupi tagandamiseks mingit tegelikku põhjust, mängus olid vaid poliitilised erahuvid. Mida aeg edasi, seda enam hakkab Reformierakond võimul olles pidama end Eesti Vabariigi omanikuks ning kohe tärkab neil soov müüa rahva vara ? olgu siis elektrijaamu, raudteed või riigimetsa. Ometi peaks igale mõtlevale olendile olema selge, et ligi 90 aastat riiki ja rahvast teeninud ühisvara ? riigimets ? väärib kaitset. Ja kaitsta tuleb jälle Reformierakonna eest.
VILLU REILJAN,
endine keskkonnaminister
