“Kõik on puhtast entusiasmist, aga mulle see hullusti meeldib,” tunnistab meditsiiniõde Reet. Kogu senine elu ongi tal laste keskel möödunud. Esimene töökoht pärast kooli lõpetamist oli tollases Tallinna Vabariiklikus Haiglas sünnitusosakonna lastetoaõena, seejärel õde-kasvatajana Põltsamaal lasteaias Mari ning kakskümmend üks aastat Tõrukeses meditsiiniõena. “Lastega olen tahtnud alati tegelda, aga et mul pole erilist julgust laulda olnud, siis lasteaiaõpetajaks õppida ei söandanud. Teadsin siiski, et seda rida pidi, mis mul käsil, jõuan ikka lasteni,” räägib Reet.
Lihtsad ja ehtsad asjad
Kell on just äsja helisenud vahetundi, kui meditsiinikabineti ukse vahelt piilub sisse grupp naeruste nägudega teismelisi poisse. “Tädi Reet, kas me võime sisse tulla, meil on masendus,” teatakse häälega, mis masendusest küll üpris kaugel. Reet teab, et tegelikult tähendab see, et poisid tahavad, et ta nendega tegeleks. Harilikult võtab siis Reet välja fotod, laseb mõistatada, mida või kuidas kusagil kujutatud, vahel püütakse mingile nähtusele koos seletust leida, mõnikord laseb Reet ka lindilt tasakesi veevulinat ja linnulaulu saateks. Innuga uuritakse koos, mismoodi on fotole saadud värvid, varjud ja peegeldused. Reedal on loodusest tehtud fotosid virnade viisi. Ta on pildile jäädvustanud eri aegadel ja varjundites taevast, puid, vett, linde jne. “Pildi pealt jääb meelde, muidu kaob hetk ära,” leiab ta. Tegelikult on need lihtsad ning igapäevased asjad ja nähtused. Aga kui need lahti seletada, oskab laps juba ise ka vaadata ja tähele panna. Kasvõi seda, kui palju ilusat on Põltsamaa linnas. “Mul on ju selle kabineti aknast lausa miljonivaade,” osutab Reet puude vahelt paistvale jõele, kirikule jne. Kui ta seda lastele öelnud oli, imestanud nii mõnigi, et näe, ongi nii ja klassiaknast paistab ka samamoodi. Polegi siis miskit imestada, kui lapsed aina tulevad ja ütlevad: “Räägi jälle midagi huvitavat”.
Eelmises töökohas Tõrukeses kudusid lapsed Reeda kodust toodud kangastelgedel linikuid ja kinkisid need hiljem lasteaia töötajatele. Kui Reedalt küsida, miks ta kõige selle kudumise, meisterdamise ja kõige muuga mässab, see ei kuulu ju ometi meditsiiniõe töö juurde, ütleb ta, et miks mitte, see ongi just kõige õigem narkoennetustöö. “Õpetad last vaatama. Noor inimene ei oska teada, mida ta tahab. Eks ikka täiskasvanu peab olema see, kes talle võimalikult palju huvitavaid tegevusi pakub. Enne, kui laps jõuab üldse millegi paha peale mõelda, täidad ta aja huvitavate tegevustega. See, kuhu praegu riik tegelikult rahasid paneb, pole ju ennetus, see on tulekahju kustutamine,” leiab ta.
Stressi maandamist õpetamas
Kamari Haridusselts, Lustivere kool, suurte perede ühendus “Neli ja enam” jt on kutsunud Reeta kõnelema sellest, kuidas ravida stressi. Lustivere koolilastel olid viimati avatud koguni töötoad. Reet aitas lastel loodusest tavalist materjali otsida ja õpetas, kuidas niiviisi iseendale kingitust teha ja ühtlasi loodust hoolega tähele panna. Puukoortest, oksajuppidest, samblatükkidest ja muust sellisest tehti endilegi üllatuseks imeilusaid asju. Reedal oli kaasa võtta ka enda valmistatud põnev endisaegne taluõue makett kooguga kaevu, loomade, kiige ja muuga, tehtud ikka kõige tavalisemast looduses leiduvast. Ühtlasi leidis jälle kinnitust see, et omavalmistatud mänguasjadega on hoopis parem mängida ja pealegi ei kahjusta need loodust. “Lastele ostetakse ju virnade viisi neid ebamaiseid ja ebaloomulikke mänguasju, mis hiljem lihtsalt vedelema jäävad,” leiab ta.
Tegelikult on Reedal suurel hulgal enda valmistatud kaustu, konspekte ja üleskirjutusi kõikvõimalikel huvitavatel teemadel, mis otsapidi kõik ikka terviseedenduse juurde viivad. Tuttavad leiavad, et selle varanduse ja entusiasmiga oleks tal lausa patt nelja seina vahele jääda. Üks suuremaid kogusid on tal pealkirjaga “Looduse apteek”, kus on kogutud tarkusi igapäevastest taimedest ja nende toimest. Üht-teist õpetlikku ja kasulikku on ta siiski jaganud ka laiemale auditooriumile. “Olen, jah, oma nina mõnda kohta toppinud. “Meditsiiniuudised” on mult mõnda asja tellinud, raamatusse “Terviseedendus lasteaias”, mida Tervise Arengu Instituut välja andis, paluti kirjutada ka. Aga selle uurimistöö Põltsamaa linna riskikohtadest ja laste turvalisusest olin koos lastega juba enne teinud. Õendusjuhtimise konverentsil tuli mul rääkida e-õppest,” kõneleb Reet ning tunnistab, et sellel konverentsil oli päris uhke tunne näiteks Linnar Viigi ja teistega ühe laua taga lektoritena olla. Reeta ei kutsutud e-õppest kõnelema just juhuslikult. Ta oli nimelt Eestis esimene meditsiiniõde, kes e-kursuse läbis.
Midagi suurt polegi vaja
See, et Põltsamaa Ühisgümnaasiumi meditsiinikabinetist saab iga laps vanemate jaoks koju kaasa kirjakese selle kohta, milliste haiguste vastu last süstiti, milline reaktsioon võib järgneda, kuidas toimida erinevate vaevuste puhul, kui kaua kaitsesüst last kaitseb jne, on koolielus uus nähtus. “Mul pole ju raske see väike kiri koostada, et vanematele infot jagada, aga see on ju vajalik. Tõrukeses tegin seda kõik kakskümmend üks aastat,” leiab meditsiiniõde Reet.
Väikseid tähelepanuavaldusi ja “teistmoodi asju” pole Reeda puhul imeks panna. Näiteks on tal alati käepärast pisikesed kommid, mida ta aeg-ajalt jagab. Sügisesel spordipäeval tuli staadionil Reeda juurde üks kümnenda klassi tüdruk, kes oli oma põlved katki kukkunud. Enne tohterdama asumist tunnistas tüdruk nagu muu seas, et oli just sõbrannaga meenutanud, kuidas Tõrukese lasteaias andnud “arstitädi” ikka hernekommi, kui keegi haiget juhtus saama. Et see “arstitädi” seesama meditsiiniõde Reet oli, seda tüdrukud ei mäletanud. “Aga muidugi, palun,” ulatas Reet nüüdki tüdrukule kotist hernekommi. See äratundmine oli suurel tüdrukul pannud koguni pisarad üle põskede veerema. “Kõik selle pisikese hernekommi pärast,” imestab Reet. “Polegi midagi suurt vaja, et meelde jääks”. Peaasi, et aru saadakse, et keegi on valmis su hinge hoidma ja kui tarvis, siis ravima.
VAIKE KÄOSAAR
