Ain Mere (1903-1969) on nii tavapärase kui ka omalaadse saatusega inimene, kes osales koolipoisina Eesti Vabadussõjas, oli iseseisvas Eesti Vabariigis ohvitser ning tunnistati riigi parimaks lenduriks. Alates 1940. aastast hakkasid tema elukäiku mõjutama okupatsioonid, mis tõid kaasa väidetava koostöö tegemise Nõukogude NKVD-ga ja töötamise Julgeolekupolitsei ülemana Saksa okupatsiooni ajal.
Viimane tegevus tõi kaasa Mere süüdistamise nõukogude okupatsiooni ajal ja tagaselja surmamõistmise. Mitmeid ajalookapriise üle elanud mehest on kirjutanud raamatu Jõgevamaal elav Rauno Võsaste, kelle sulest on varemgi ajaloolistele isikutele pühendatud trükiseid ilmunud. Raamatut “Ain Mere. Valel poolel” esitles Võsaste hiljuti Tartus Oskar Lutsu nimelises raamatukogus.
Põnev uurimisobjekt
Rauno Võsaste sõnul on temalt küsitud, miks peaks üldse Ain Mere nime teadma. “Aus vastus on, et ei peagi, kuid iga teadmine on privileeg või erisus, mis meid teadmatutest eristab. Kahtlemata on Merel oma koht Eesti sõjaajaloos, kuid minule oli ta eelkõige oma põneva ja väga vastakaid legende täis elukäiguga põnev uurimisobjekt.”
Võsaste kommenteeris ka oma pikaajalise kriminaalpolitseniku töö võimalikku mõju kirjutamisele. “Peaaegu 18 aastat kriminaalpolitseis on kahtlemata “jälje” jätnud, kas hea või halva, on juba iseasi. Ma olen politseist ära juba viis aastat. Selle ajaga on tulnud palju uusi kogemusi, elu on ju edasi läinud igal pool. Ma ei pea ennast enam ammu kriminaalpolitseinikuks ja olen peaaegu alati keeldunud ka igasugustest kommentaaridest või arvamustest politseis toimuva kohta. Neid endisi politseinikke, kes vaatamata sellele, et nad juba aastaid pole ühtegi toimikut näinud ega ühtegi toimingut teinud, kuid suudavad endiselt eksimatult õpetada tänaseid vormikandjaid, kuidas oma tööd teha, on minu arvates niigi liiga palju. Ega ma oma raamatute kirjutamise juures ei tunne end kriminaalpolitseinikuna. Kuid kindlasti on vajadus tõele võimalikult lähedale jõuda ühelt poolt takistuseks. Teisalt aga ei luba olemus midagi kontrollimatut ega tõestamatut ka fakti pähe presenteerida,” rääkis Võsaste.
Piibelehelik seletus pealkirjale
“Olen küsimusele raamatu pealkirja kohta vastanud Tiit Piibelehe sõnadega, kes ütles Pisuhänna kohta, et seda tuleks ehk pisut mõistu võtta. Mõned lugejad on ka küsinud, et miks pealkiri selline, et nende arvates ei tule raamatut lugedes välja, et Mere oleks valel poolel olnud. Kindlasti tunnetab iga lugeja raamatut nii, nagu iga inimene eri olukordi: erinevalt ning oma positsioonilt lähtudes. Tegelikult pole ju õige või vale kohta hinnangu andmisel oluline muu kui koht või pool, kus ise hinnangut andes asuda,” põhjendas autor raamatu pealkirja.
Varem on Rauno Võsaste kirjutanud raamatud Eesti ohvitseridest Harald Riipalust ja Johannes Soodlast. Raamatut Merest ei saa aga tema sõnul nende järjeks pidada. “Jätkuks saab ainult pidada minu hobi. Selline tegevus hobina, mis põhitööst oluliselt erineb, võimaldab oma mõtteid korrastada, ja see, et hobiga tegelemise tulemus on mitmel korral raamatuks saanud, on mõneti juhuslik ja lihtsalt sobivate asjaolude kokkulangemine. Ei tegelaste ega raamatuteemade valikul pole eesmärgiks kirjutada sarja või jätkulugusid. Nagu ütlesin, on tegemist minu jaoks puhkuse ja hobiga. Kirjutan ja uurin ainult siis, kui ise tahan, ning on sobiv tuju sobivas keskkonnas. Siis on ka tulemus uurimist alustades küllaltki ettearvamatu.”
Agenditemaatika põhiajendiks
Rauno Võsaste märkis, et raamatu jaoks materjali kogumisel oli talle uurimise seisukohalt kõige põnevam NKVD koostatud formulaartoimik Müller (Ain Mere väidetav agendinimi) ja sellega seonduv temaatika. “See oli tegelikult minu jaoks põhiline ajend Mere elukäik üldse ette võtta. Pole mõtet kirjutada veidi laiendatud CV vormis elulugu, faktidest, mis niigi erinevatest avalikest allikatest kättesaadavad. Riipalu puhul olid senitundmata teemadeks tema perekonna valduses olevad materjalid ja isegi tema tütart polnud keegi vaevunud korralikult intervjueerima. Soodla puhul oli läbi uurimata tema isiklik arhiiv USAs.
i
(järgneb)
i
JAAN LUKAS