Ohkida pole tal siin tegelikult midagi: just tema ise on “süüdi”, et suvekool üha kakskeelsemaks ja rahvusvahelisemaks muutub. Tema õhutusel tuli eelmisse, kahe aasta tagusesse suvekooli esimest korda õpetama Ülevenemaalise Teatriinstituudi ehk GITISe re?iiteaduskonna dekaan Mihhail T?umat?enko, tema õhutusel jõudis siia seekord lisaks T?umat?enkole ka Venemaa Teatriliidu harrastusteatrite vastutav sekretär Alla Zorina koos kaheksaliikmelise vene noorte rühmaga. Moskva lähistelt, Gat?inast, Samaarast ja Togliattist pärit noored saavad Rannal õpetust koos Sillamäe ja Narva omadega. Moskvast siiapoole sõites püüdsid Alla ja Mihhail noori siin ees ootavaks ette valmistada.
“Seletasin neile, et eakaaslastega suhtlemiseks tuleb neil võib-olla inglise keel appi võtta, korraldajatega, kes on natuke vanemad, saab aga vene keeles suhelda, sest nemad on saanud hariduse ajal, mil me veel ühes riigis elasime,” jutustab Alla. “Seepeale tegid mõned noored suured silmad ja küsisid üllatunult: “Kas me elasime siis eestlastega kunagi ühes riigis?” Mispeale ma olin mõne hetke jahmatusest tumm. Aga tegelikult polnud imestada midagi: noorimad kaasatulnud on sündinud ju 1989 ning kogu nende teadliku elu on Narva jõge ja Peipsi järve mööda jooksnud riigipiir.”
Esimese, põhikoolinoorte vahetuse ajal oli Alla ise vene rahvusest noorte juhendamisega rakkes, nüüd, vanema vahetuse ajal on ta nad rohkem noore Eesti kolleegi Janek Vadi kätte usaldanud ja saanud ise jälgida, mida teised õpperühmad teevad.
“See on fantastiline, mis siin toimub,” ütleb Alla Zorina. “Nii õpilased kui õpetajad võtavad asja ülimalt tõsiselt, kusjuures õpetajateks on eesti teatri tipptegijad, kes kasvatavad noori juba üksnes oma kohalolekuga, oma auraga.”
Aura
Kooliteatrijuhendajaid koolitav Mihhail T?umat?enko, kes juba eelmises suvekoolis Katku Villu “hellitusnime” pälvis (“t?uma” on teatavasti veen keeli katk!), väidab seevastu, et tema tundides on asi auraga mõjutamisest kaugel.
“Meil käib juhendajatega karm professionaalne vestlus, mis ei erine kuigivõrd GITISe re?iiteaduskonnas toimuvast,” ütleb T?umat?enko, eirates püüdlikult saja meetri peale näha olevat asjaolu, et tegelikult on ta kõige vägevama auraga ja karismaatilisem persoon laagris, kellel jutule soovijate järjekord, pehmelt öeldes, pidevalt järel lookleb.
Ranna teatrilaagrist on “Katku Villu” niisama heal arvamisel kui Alla Zorinagi.
“Eesti on vist ainuke riik maailmas, kus tippnäitlejad, kes, piltlikult öeldes, karusnahades mööda punast vaipa kõndima peaksid, suvel maika selga viskavad ja Rannale koolinoori õpetama tulevad, seda tegevust sealjuures nautides.
Kuigi tegelikult on üsna raske öelda, kes siin keda koolitab. Näiteks mina sain kaks aastat tagasi Rannal nähtud Ain Mäeotsa veerandtunnisest lavastusest pikaks ajaks mõtlemisainet. Ja Andres Noormetsa tunnis nähtu andis inspiratsiooni terve harjutuste ploki loomiseks, mis on nüüd GITISe õppekavas,” ütleb Mihhail. “Aga Ranna laagril on veel kolmas, neljas ja ei tea mitmeski kiht. Näiteks õppejõudude ja kooliteatrijuhendajate õhtustel vestlustel staabiruumis analüüsitakse läbi eesti teatri viimase aja võidud ja kaotused, muusikalibuumi tagamaad jne.”
Kuigi Rannal on kõik hästi, ei varja T?umat?enko, et võiks olla veelgi paremini: tema meelest võiksid suvekoolis osaleda teistegi maade, näiteks Saksamaa ja Poola teatrihuvilised ? nendeski riikides pööratakse palju tähelepanu noorte teatriõpetusele.
Filmis käsi valgeks
Teatriõpetus Rannal pole kunagi olnud liiga n-ö sõnateatri-keskne, vaid siin on ikka olnud ka tantsule, muusikale, lavavõitlusele või muule keskendunud õppegruppe. Seekord saavad soovijad filmikunstiski käe valgeks ? teleajakirjanik Gerda Kordemetsa ja Tallinna Pedagoogikaülikooli värske vilistlase Tarvo Mölderi abiga.
“Kui varem oli filmitegemine vähestele kättesaadav ja elitaarne tegevus, siis nüüd on selleks vajalikud tehnilised vahendid paljudele kättesaadavad. Tõsi: alati ei satu need nende kätte, kellel filmikunsti vahendusel ka midagi öelda on. Siinsetel noortel aga on,” kinnitab Tallinna Pedagoogikaülikooli audiovisuaalkunsti osakonna juhataja Toomas Lõhmuste.
“Filmilood mõtlevad noored ise välja, kirjutavad stsenaariumi ja võtavad materjali meie juhendamisel üles. Monteerimise tehnilist külge ei jõua me siin ajapuudusel neile selgeks õpetada, ent kaadrite järjestuse üle otsustavad nad küll ise. Ning nad on ses osas väga selgete soovidega ja nõudlikud,” ütleb Gerda Kordemets. “Kahest nooremas vahetuses tehtud filmist tuli üks välja nii kobe, et kauplesime selle juba paari nädala pärast Palamusel toimuvate Theodor Lutsu filmipäevade võistlusprogrammi. Pole võimatu, et mõne vanema vahetuse filmiga tuleb sama teha. Noor, kellel on ilmselgelt kätt ja silma filmitegemiseks, tuleb võimalikult ruttu lükata selle ala inimeste seltskonda, kes talle vaimset ja mõnikord ka praktilist tuge annaksid.”
RIINA MÄGI
