Eesti on mitmendat nädalat kriisis. Koroonaneeduse tõttu oleme tervisekriisis, majanduskriisis ja sotsiaalses kriisis. Sarnaselt muu maailmaga käib Eestis võitlus inimeste elu ja tervise eest, aga käib ka võitlus selle nimel, et majanduslik kahju ei kujuneks totaalselt laastavaks ja eraldatusesse määratud inimesed ei kaotaks pinda jalge alt.
Inimesed janunevad praegu info ja uudiste järele. Eriolukorras on usaldusväärse, professionaalse ja tasakaalustatud informatsiooni olemasolu ühiskonna toimimise jaoks vältimatult vajalik. Eesti ajakirjandus ja Eesti ajakirjanikud on igal juhul olnud sel rängal ajal oma ülesannete kõrgusel.
Meediaväljaanded ei vahenda mitte ainult käitumissuuniseid ja -soovitusi ning n-ö koroonarinde teateid meilt ja mujalt, vaid löövad kaasa ka lahenduste pakkumisel, mõtestavad toimuvat, hoiavad elus arvamuste paljusust, elavad kaasa kriisiametite pidajate ennastsalgavale tööle ning süstivad inimestesse elujõudu ja lootust. Just kriisi ajal kasvab inimeste usaldus klassikalise ajakirjanduse vastu.
Nii ongi ajalehtede ja portaalide loetavuse numbrid ning tele- ja raadiouudiste vaatajate-kuulajate arv mühinal üles läinud. Teisalt on koroonaviiruse mõju majanduslikud tagasilöögid jõudnud ka meediasektorisse – reklaamiturg on kokku kuivanud, sest suure surutise hirmus on ettevõtjad hakanud kärpima sealt, kus vähegi saab. Seda ei saa neile kuidagi ette heita. Oma jälje meedia majandusnäitajatele jätab ka pausil olev kultuuri- ja spordielu.
Suuremad ajalehed on juba teatanud oma töötajate palga alandamisest ning toimunud on koondamiste esimene laine. Pole põhjust arvata, et maakonnalehtede käsi käiks kuidagi paremini, sest niigi on nad viimastel aastatel seisnud silmitsi kasvavate sundkulude ja tellijate arvu kahanemisega. Samas on maakonnalehtede roll ja tähendus meie meediamaastikul ning paljude inimeste igapäevaelus ülisuur.
Usun eksperte, kes väidavad, et kodumaine meedia ja eeskätt kohalikud lehed ei ole seni eelmisest suurest majanduskriisist päriselt toibunud. Turul toimunud muudatuste tõttu voolab suur osa reklaamirahast hoopis Eestist välja välismaiste internetihiidude kaukasse.
Ärme unusta, et emakeelne ajakirjandus on Eesti rahvast teeninud läbi mitme sajandi. Eestikeelsetel ajalehtedel oli kandev roll nii ärkamisajal, rahvusliku eneseteadvuse tõusu aastatel kui ka meie rahvusriigi sünni ja Eesti taasiseseisvumise ajal. Vaba ajakirjandust, kui soovite, siis poliitikute ja võimu valvekoera, on demokraatia toimimiseks hädasti vaja.
Seega on vaja teha kõik, mis võimalik, et kodumaised meediaettevõtted ei läheks pankrotti ja suudaksid praeguse ränga aja üle elada. Ajakirjandust saab toetada igaüks, ostes või tellides ühte või enamat lehte või siis tellimust uuendades.
Kuid kõigest sellest praegu ei piisa, panustama peab ka riik. Seepärast algatasid sotsiaaldemokraadid märtsi lõpus riigikogus eelnõu, mis teeb valitsusele ettepaneku töötada kiiremas korras välja meetmed, mis tagaksid ajakirjanduse toimimise nii kriisi ajal kui ka pärast kriisi.
Pakkusime välja võimalikud sammud, mida ajakirjanduse hüvanguks eriolukorras teha. Selles loetelus on ajalehtede kojukannete dotatsioonide suurendamine mahus, mis võimaldaks langetada kojukande hinda poole võrra, ajakirjanduse kojukande arvete tasumise tähtaja edasi lükkamine ning meediaväljaannete digitellimustele madalama käibemaksumäära kehtestamine.
Valitsus eesotsas peaministriga on kriisi ajal kindlasti kogenud, et meedia on hindamatu partner – operatiivselt ja adekvaatselt on kajastatud üliolulist informatsiooni. Nüüd on riigi kord erameediale appi tulla. Koos hoiame ajakirjanduse tugevana, koos saame viirusest jagu.
Indrek Saar, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees
