Jõgeva spordikeskuses Virtus harrastas möödunud nädalal üks mitmerahvuseline seltskond põrandaalust kunsti. Põrandaalust mitte riigivastasuse mõttes, vaid ses mõttes, et tööruum, kus nad unikaalset papier-pellie nimelist akvarellitehnikat omandasid, asus spordihoone keldrikorrusel.
„Ega me ei tea, jah, suurt midagi, mis ilm väljas on või mis seal üleval üldse toimub: me istume juba teist päeva siin keldris,“ ütles soomlanna Hannele Haapaniemi, aga üldsegi mitte tüdinult ega kurnatult. Õppimisõhinat ja süvenemissoovi võis näha teistegi õpilaste nägudelt.
„Nad on investeerinud sellel kursusel osalemisse oma aega ja raha ning nad tahavad, et neid võimalikult põhjalikult ekspluateeritaks,“ ütles kursuse Jõgeva-poolne korraldaja, akvarelligalerii Kala omanik Gennadi Lapin.
„Kas Genka juba ütles, et ta on geenius?“ küsis „ekspluataator“, st Tallinna akvarellist Sergei Minin. „See kursus on nimelt geniaalselt korraldatud — nii aja, koha kui ka osalejate mõttes. Õpihimuliste inimestega, kes kõike lennult omandavad, on lausa nauding töötada.“
Nautis Minin tegelikult ka võimalust papier-pellie tehnikat õpetada: kuigi ta on vähemasti Eestis enda teada ainus, kes seda tunneb ja kasutab, pole tal oma oskusi suurt kellelegi edasi anda olnud: pole lihtsalt leidunud huvilisi. Gennadi Lapin, kellega Sergei Mininit juba üsna pikad sõprussuhted seovad, sattus aga tehnikast vaimustusse ning võttis mõnede Sergei tööde reproduktsioonid kaasa, kui möödunud kevadel Jõgeva sõpruslinnas Kaarinas akvarellikursust juhendama läks.
„Ega ma siis ise ka sellest tehnikast veel midagi ei teadnud, aga ütlesin oma kursuslastele, et kui asi neid huvitab, räägin Sergeiga õpetamise asjus läbi. Kui selgus, et huvitatuid on, läksin kõigepealt ise Sergei juurde õpipoisiks,“ ütles Gennadi Lapin. Ilma eelnevate teadmisteta olnuks tal nimelt raske tõlgirolli täita: et Sergei vaatamata mitmele Soomes elatud aastale põhjanaabrite keelt ei räägi, pidi Genka Sergei jutu soomlastele arusaadavaks tegema ja vastupidi. Kuigi tükati mõisteti üksteist ka sõnu kasutamata: kunst ei tunne ju keelepiire.
Kui keegi ei näinud
Lugu sellest, kuidas Sergei ise papier-pellie tehnika saladused omandas, algab umbes nagu spioonijutt. Kui Kirovi oblastist Kotelnitšist pärit Sergei Moskva Tekstiiliinstituudis õppis, pääses ta koos kursusekaaslastega mitut puhku ka Tretjakovi galerii hoidlatesse, kus talle hakkasid erilist huvi pakkuma mõned vene XIX sajandi kunstiklassikute Šiškini, Aivazovski, Savrassovi jt tööd, mille puhul jäi täiesti arusaamatuks, kuidas need tehtud on. Välja nägid need reljeefse pinnaga pildid umbes nagu vanad freskod.
„Kui keegi ei näinud, proovisime mõne pildi pinda pisut kraapida, et aru saada, mis värvikihi all on, ja leidsime, et tegemist on umbes sellise kipsi ja liimi seguga, mida kasutatakse ikoonide puhul maali aluskihina,“ ütles Sergei Minin.
Surnud klassikutelt nende teadmata omandatud tehnikat hakkas ta innukalt katsetama siis, kui ta 1980. aastatel Angoolas Luandas tegutsenud Nõukogude Liidu kaubandusesinduses töötas. Kui „Tretjakovkas“ nähtud pildid olid maalitud enamasti siledale pahtlikihile, siis teda paelus enam korrapäratu faktuuriga kihile maalimine. Aafrika rahvakunstist ja iidsetelt kaljujoonistelt pärit motiivid ning papier-pellie tehnika sobisid kokku nagu meri ja tuul ning Sergei töid eksponeeriti kaugel ja kuumal maal õige mitmel näitusel.
Ujuda väävelhappes
Enne Aafrikasse tööle minekut oli Sergei jõudnud juba Moskvast Tallinnasse kolida: tudengina seal etüüde maalimas käies oli talle see linn meeldima hakanud. Tallinna tuli Sergei pärast Aafrikat ka tagasi, aga siis läksid siin ajad vaat et niisama segaseks kui Mustal Mandril ning ta läks mõneks aastaks Soome rahulikumat ja, mis seal salata, ka jõukamat elu nautima.
„Kui mu soome sõbrad väitsid, et neil on majanduskriis, ütlesin mina: „Kullakesed, te pole lihtsalt veel õppinud väävelhappes ujuma!“,“ meenutas Sergei.
Soomes olles ja hiljem Tallinna naastes jätkas ta katsetusi papier-pellie alal, aga juba ilma Aafrika motiivideta. Ehkki enam tuntakse teda traditsioonilise akvarelli viljelejana, on ta sellega paralleelselt kogu aeg ka papier-pellie tehnikas töötanud.
„Selle tehnika puhul on kõige olulisem improvisatsioon ning isegi üht ja sama natüürmorti maalides tuleb igaühel erinev tulemus, sest pahtlikiht on igaühel ju erineva faktuuriga,“ ütles Sergei. „Iga sellest tehnikas töö on seepärast ka unikaalne ja koopiat teha pole sellest võimalik.“
Väga kiiresti papier-pellie tehnikas töö ei valmi: kõigepealt tuleb paks joonistuspaber pappalusele kleepida, siis pahtel paberile kanda ja ära kuivada lasta. Seejärel kantakse pahtlile alumine, töö põhitoone sisaldav akvarellikiht, mis pärast kuivamist õhukese tumeda teralise värvikihiga (nn soustiga) kaetakse: see ühtlustab pildi eri osad ja annab sellele natuke arhailise hõngu. Lõpuks maalitakse välja konkreetsed detailid ja antakse pildile lõplik viimistlus, hõõrudes näiteks aluspinna teravamad servad värvist hoopis puhtaks. Nii tekitatud valged jooned lisavad pildile omapära.
Kaarina rahvaülikooli vahendusel Jõgevale tulnud soome harrastuskunstnikel oli kõigil „tagataskus“ päris korralik akvarellistikogemus. Päris algajad polnud sel alal ka ainsad jõgevlastest kursuslased Margit Karu ja Signe Ott. Papier-pellie oli kõigi jaoks aga uudisasi.
„Esimesel päeval oli küll tunne, et mitte midagi ei tule välja, aga teisel päeval hakkas asi juba istuma,“ ütles Margit Karu. „Ning kõigil tulevad tõepoolest täiesti erinevad tööd — isegi siis, kui maalitakse ühe ja sama mordiseade järgi.“
Seda, et tehnika on väga huvitav ja võimalusterohke, kinnitasid teisedki kursuslased. Motiivid, mida maalimiseks valiti, kõnelesid kindlasti üht-teist ka maalijast. Kõige omapärasema koosluse leidsin Hannele Haapaniemi pildilt, millel oli kujutatud realistlikke eestimaiseid pajuurbi ning müstilist eksootilist merekoletist.
„See on minu Sadala-mälestus,“ ütles Hannele. „Olin eile õhtul külas tuttaval Sadala kunstnikul Rein Erebil ja sõime koos suitsukala. Merekoletise pildi leidsin ajalehest, millele kalarapped viskasime. Nii see pilt sündiski.“
Nii Hannele kui ka kõigi teiste kursuslaste pilte sai Jõgeva kunstipublik näha möödunud reedel Jõgeva linnaraamatukogus: tõsi küll, vaid kahe tunni jooksul, sest kunstnikud tahtsid ju oma pildid koju kaasa võtta. Näituse avamine oli ilus ja südamlik ning tuletas meelde, et sõpruslinnad pole niisama soetatud, vaid koostöö rikastab mõlemat poolt. Jõgeval toimunud kunstikursust, mille käigus külalised ka Peipsi äärseid põnevaid paiku vaatama viidi, toetasid Jõgeva ja Kaarina linnavalitsus, Kaarina-Piikiö rahvaülikool ning Eesti Kultuurkapitali Jõgevamaa ekspertgrupp.
iii
RIINA MÄGI
