Rahvuslipu päästja Karl Aun ja Läänemardi talu

  1. 4. juunil 1884 Otepääl pühitsetud ja praegu ERM-is hoitav Eesti lipp on tihedalt seotud tänase Jõgevamaaga. Rohkem kui ühegi teise maakonnaga. Sest trikoloor õmmeldi valmis Põltsamaal ning pea pool sajandit peideti seda okupatsioonivõimude eest Jõgeva lähistel Kõola külas asuvas Läänemardi talus.

  2. 4. juunil 1949, Eesti lipu 65. sünnipäeval kirjutas Rootsis ilmunud Eesti Teataja: „Kus eesti trikoloori originaal praegu asub, see küsimus ei kuulu arusaadavail põhjusil avalikkusele. Kuid niipalju võime märkida, et lipp kaotsi ei ole läinud, vaid asub meie teadmist mööda teatud kohas, kus see aja saabudes esile võidakse tuua.”

Viis aastat varem sügisel Saksamaale jõudnud EÜS-i viimane esimees Karl Aun asutas end siis Euroopast lahkuma. See sai teoks 24. juunil 1949. 

„Just 1949. aasta jaaniööl olime lennukiga üleval pool pilvi Atlandi kohal, teele uude maailma,” kirjutas Aun hiljem ühes oma kirjas.

Vahetas dublikaadi vastu

Läänemardi talu, kus Karl Aun Esimese maailmasõja eelõhtul sündis, asub endisel Põhja-Tartumaal, praeguse Jõgeva valla territooriumil Kõola külas. Vaimastveres ja Tartus Treffneri Gümnaasiumis õppinud Aun jõudis Tartu Ülikooli 1936. aastal. Enne seda oli ta neli aastat, mis jäid gümnaasiumi lõpetamise ja ülikooli vahele, töötanud kodutalus, olles abiks isale.

Vaimastveres lõi Aun aktiivselt kaasa näiteringis ja alles pärast teenistust kaitseväes alustas 1936. aasta sügisel Tartus ülikooliõpinguid. Õppinud aasta usuteadust, vahetas ta teaduskonda ning omandas järgnenud aastatel kõrghariduse õigusteaduskonnas. Diplomini cum laude jõudis Aun teisel sõjasuvel – 1942. Kaks aastat varem oli temast saanud EÜS-i esimees.

Viimast korda enne Nõukogude okupatsiooni näidati avalikkuse ees pühitsetud lippu 7. aprillil 1940, mil EÜS tähistas oma 70. aastapäeva. 29. juulist likvideerisid okupatsioonivõimud kõik Eesti üliõpilasorganisatsioonid. Ent vahetult enne seda,  õnnestus värskel EÜSi esimehel Aunal vahetada originaallipp 1934. aastal valmistatud dublikaadi (kasutati avalikel üritustel) vastu. Ettenägelik Aun tõi oma portfelliga Eesti Rahva Muuseumisse dublikaadi ja viis samas sealt minema originaallipu.

„Kas järgmisel või veel samal päeval, mis oli nagu kindlasti laupäev, viis vilistlane Rudolf Saago lipu autoga Viljandisse. Lipp maeti 16. augustil 1941  Viljandisse vil. Kaarel Leetmaa maja kuuri põranda alla,” kirjutas Aun esmakordselt oma kirjas lähimatele sõpradele 11. oktoobril 1955 Chicagos.

Lipp püsis peidikus kuni 1942. aasta suveni. Nagu Aun hiljem meenutas, nõudis lipu väljakaevamist rahutuks muutunud Saago. Viimane oli hakanud kahtlema kasti sulgemise kindluses. Ning väljavõtmise juures soovis ta Auna kohalviibimist. Nii sõideti 22. juulil Viljandisse ja kaevati lipp peidikust välja.

Auna sõnul oli lipp kastis olnud siiski heas korras. Algselt kavatseti lipp tagasi viia muuseumisse, kuid mitmed EÜSi liikmed pidasid saksa aegset poliitilist situatsiooni jätkuvalt ebakindlaks ja Karl Aun otsustas lipu viia seejärel turvalisse kohta, oma kodutallu Läänemardile.

Lipp toodi Läänemardile

„Viljandist tõime lipu Tartu, kuid kuna Tartus ei leidunud sellel momendil kõigiti sobivat hoidmise kohta, siis mõned päevad hiljem viisin lipu oma kodutallu Vaimastverre. Lipp vajas tuulutamist, ja seda oli võimalik teha vaikses maakohas. Lipp saigi korralikult õhu ja päikese käes tuulutatud ja isegi mõned hargnevad või rebenenud kohad said parandatud,” kirjutas Aun 1955. aastal.

Nagu Aun on meenutanud, asus lipp seejärel pesukausis, mis omakorda paiknes voodi- ja lauapesu vahel. Sellest olid lisaks Karlile teadlikud veel tema isa, vanaema ja võõrasema. Ning nad olid andnud ka lubaduse, et igasuguse õnnetuse juhul tuleb esimesena majast päästa lipp.

Ka järgmisel, 1943. aasta suvel, tuulutas Karl lippu oma koduaias Läänemardil, kus ta peamiselt selle aasta veetis. Sest temagi oli nende isikute nimekirjas, keda SD jälgis ja seepärast pidas noor õigusteadlane targemaks elada vaikselt maal. Samas liikus Karl Auna mõte pidevalt selles suunas, kuhu lipp viia ja peita.

Aun kirjutab, et poliitiline olukord kiirustas otsust langetama. Pärast kaasvilistlaste kuulutamist SD poolt tagaotsitavaks, hakkas ring ka Auna ümber koomale tõmbuma. 1943. aasta suvel otsustas ta lipu peita ohutult maa sisse ja selleks lasi Tallinnas töökojas valmistada spetsiaalse kasti.

Sinna asetati iga ese ja eriti lipp tugevalt nn. võipaberisse ja selle peale kõik kindlate mõõtude järgi valmistatud umbes 2 sm paksusesse puukasti, mis asetati metallkasti. See oli raudkast, umbes sm paksune. „Esimese roostetamise vältimiseks valati kast üle veel raualakiga. Lakkimise töö täiesti viimistletud läbiviimine oleks nõudnud pisut rohkem aega, kuid sellele me polnud varem mõelnud ja minu kavad ja aeg olid tagasisõiduga Vaimastverre seotud. Tagasi sõitsin rongiga Pedja jaama.”

Aunal oli kandekotis kast, mis meenutas raadiot. Aga selles polnud siiski raadio, vaid veidi väiksem kast, kuhu oli korralikult pakitud oluline osa Eesti omariiklusest. 

Usaldas isale lipu peitmise

„Vaimastveres paigutasin kasti maa sisse, kuiva kohta, mitte sügavale, teadmisega ikkagi, et see on ajutine koht ning lõplik tuleb leida vajaduse korraks. Täpsest asukohast olid teadlikud peale mu enese veel Harald Tammur ja minu isa…”

Kevadel 1944, pärast Tammuri arreteerimist ja Saksamaale vangilaagrisse saatmist, võttis Aun kasti lipuga peidikust välja ja mattis selle uuesti, veelgi kindlamalt. See toimus 28. aprillil.

„Peale seda, kui ma olin ise juhuse tõttu arreteerimisest pääsenud, paigutasin kasti samas kohas veelgi sügavamale, kuna koht ise oli kõige parem, mida ma kodutalus leida võisin. Sel ajal olin ise tagaotsitav ja redus. Olukord ei võimaldanud enam midagi muuta,” kirjutas Aun 1955. aastal.

Lipu peidupaika ta Chicago läkituses ei nimeta, kuid selleks kohaks oli Läänemardi elumaja lõunapoolse lõpuni ehitamata osa korstnajala vundamendi alune ning tänu sellele oli sinna lihtne ka kasti peita.

Karl Auna jutust 1992. aastal Torontos ajakirjanik Rein Järlikule on teada, et korstnajala vundamendi alla peitis lipu tema isa, Aleksander Aun. Peidukoha olid nad omavahel kokku leppinud ning sügisel 1944, kui isa hakkas pooleliolevale majapoolele korstnajalga ehitama, peitnud ta sinna ka lipu. Nii et viimase peitmise lipukastile tegi Karl Auna isa, kuid sellest oli teadlik ka poeg.

Kuna sõjajärgsetel aastatel Eestiga sidet polnud ning valitses teadmatus, kirjutas ta 1955 sügisel Chicagos: „Mulle tundub tõenäolisena, et lipu asukoha teadjaid seltsi liikmeist Eestis pole ühtegi… On võimalik, et keegi neist, kes lipu olemasolust minu kodutalus teadis, minu isaga on katsunud ühendust võtta. Minu isa aga ei oleks avaldanud seda mitte enne täie usalduse loomist. Üks võimalus on.

Mul oli isaga kokkulepe, et ta enesele ohtu aimates usaldab saladuse mõnele täiesti ustavale kaastalumehele. See võimalus on praegu tõenäoline. Kuni 1948. aastani oli mu isaga ja kodutaluga veel kõik korras, kuid sellest ajast puuduvad igasugused teated.”

Kui Karl Aun neid ridu kirjutas, siis ta veel ei teadnud, et ta isa oli surnud. Läänemardi talu viimane peremees Aleksander Aun suri 6. juulil 1955, olles 74 aastane.

Juunis 1989 külastas Karl Aun pärast 45 aastast eemalolekut esmakordselt sünnikodu. Põikas korraks läbi ka Vaimastverest ja Läänemardilt. „Oleks muidugi tahtnud käia mujalgi, Pädekülas ja Pedjas, kuid seltskond selleks oli natuke suur ja aega vähe,” kirjutas Aun tagasi Kanadas olles.

 Pühitsetud lipu väljavõtmine

Nagu rääkis hiljuti Karl Auna sugulane Jüri Kork, läks 1991. aastal lipu peidikust väljatoomisega kiireks, sest mõned Auna silmis mitteusaldusväärsed inimesed hakkasid lipu teema ja Läänemardi talu vastu tundma ebatervet huvi.

„Aun koges seda oma 1989. aasta külaskäigul, mil muinsuskaitse esindajad püüdsid temalt lipu asukohta välja uurida isegi pärast vene piiritsooni läbimist. Samuti tehti mitmeid kahemõttelisi avaldusi. Kõik see sundis Auna kiirustama,” meenutas kunagine riigikogulane Kork, kelle isa oli lipusaladusega täpselt kursis.

Ja 26. detsembril 1991, pärast iseseisvuse taastamist, võeti hästi säilinud lipp Karl Auna juhtnööride järgi, tema sugulaste Korkide eestvedamisel ja Eesti Televisooni juuresolekul peidikust välja. Karl Aun oli oma isatalus säilitanud Eesti Vabariigile ühe tähtsaima reliikvia.

Kõik oli omal kohal nagu Aun oli rääkinud. „Kui me seal Läänemardil kasti avasime ja lippu käes hoidsime, tekkis sõnul seletamatu tunne: korraga oli nii ülev kui piinlik olla, et äkki määrid kuidagi seda pühadust, mis sinu sõrmede vahel oli. Ise nagu hõljudes maa ja taeva vahel,” meenutab Järlik seda ajaloolist detsembripäeva.

  1. jaanuaril 1992 kirjutas Aun Torontost: „Sellega on väga suur koorem ära langenud minu hingelt, see mis on toonud nii palju hirmunud ja unetuid öid, igasuguste kahtlustega ja võimaluste arvestusega, mis lõpuks oli minule langenud vastutuse ja kohustusega seotud. Minu seisukoht on endine: hoidmiseks leida kindel ja julge koht, aga täielikult avalikkuse ette toomisega mitte rutata, selleks tule võtta aega ja isegi aasta või paar ei ole palju. Ruttamise taga võiks olla ainult kellegi enese kitsamad poliitilised huvid ja sellele oleksin mina absoluutselt vastu. See kuulub eesti rahvale, kogu rahvale ja kitsamas mõttes on selle omanik Eesti Üliõpilaste Selts.”

 

Karl Aun

Sündis 15. mail 1914 Tartumaal Vaimastvere vallas Läänemardil

1942 lõpetas Tartu Ülikooli õigusteaduskonna

Õigusteadlane (doktorikraad 1948, professor 1959)

1944 – 1949 elas Saksamaal

1949 – 1959 elas USAs

alates 1959. aastast elas ja töötas Kanadas

Wilfrid Laurier’i ülikooli võrdleva riigiteaduse professor

EÜSi auliige

Suri 21. märtsil 1995 Torontos

TIIT LÄÄNE

blog comments powered by Disqus