Püüdsin eelmisel aastal inimestele elevust pakkuda vana koolipapa looga, aga võta näpust. Ei tulnud suurt vastukaja ja nüüd loetakse Põltsamaal seda lugu vähem kui mujal üle Eesti. Ometi oli kord meil nii kuulus mees, et kõik kohalikud teadsid ja tundsid teda. Mis siis ikka, ajad tulevad ja lähevad, mida mäletatakse, mida mitte.
Seesama mõttemudel tuleb meelde ka nüüd, kui vaatan meie omavalitsuste rabedat olekut ja nagu kokkulepitult üheaegset võimude muutmist. Ma ei kahtlusta vandenõuteooriat, sest olen selles keskkonnas ise olnud. Pigem ikka, et ajad tulevad ja lähevad ja midagi ei ole jäävat. Kuidagi ju peab oma arvamus ja tegemine peale jääma. Eriti valitsemise osas.
Kas nii ongi?
Haldusreform andis suuremad võimalused. Pani omavalitsused kõrgemale tasemele. Saadi juurde nii raha kui ka ülesandeid. Uhke tunne, kuid väheks jäi pädevusest. Ega kedagi kooli ei saadetud, et suuremat organisatsiooni juhtida. Ja kus sa saadki kogu maakonna rahvast käsukorras õpetada, et oskaksid valida sellise omavalitsuse volikogu, kes oskab suure rahaga ümber käia ja kaugele vaadata. Ikka vanaviisi ja oma mätta otsast. Ega suurel osal vanade valdade juhtidel polnud ka juhipabereid taskus, ikka oma tarm ja küünarnukitunne sõbraga andsid õige tee.
Et milleks meil seda maakonda üldse vaja on? Ega vist olegi. Kui ei teaks, et maakond on Eestimaal kõige vanem identiteedi väljendaja, tuhandete aastate tunnistaja, siis valdade sada viiskümmend ja riigi sada on päris poisike. Ometi oleme elanud niikaugele, et ei hooma enam maakonna vajalikkust. Riigiametid on siin nii, kuidas valdkondlik juhtimine juhtunud. Mõni allub Tartule, mõni Ida-Virule, mõni teeb koostööd Viljandiga, Paidega, isegi Pärnut on mainitud. Kõik on juhitud.
Aga kui istun Põltsamaal ja käin mõnikord kuus Mustvees, Avinurmes, Lohusuus ja vahel pean tööasjus isegi veel Palale ja Kodaverre sisse astuma, siis mõtlen teel olles, et kas varasem ongi möödanik ja ainult mina olen nostalgia küüsis. Tegelikult on need alad ju enamasti vana Tartumaa ja kui koju jõuan, siis olen vanal Viljandimaal. Hea meel, et toonased väärtused on kindlalt talletatud. Raamatus ja mälus ajalooks saanud. Nõks käib südamest läbi, kui mõtlen viimase kolmekümne aasta peale. Justnagu oleks ka märkmeid, aga mälu kipub nõdraks jääma ja mäletamisest on asi kaugel. Kes siis eilset meeles peab. Ometi on juba paarile uuele põlvele see kant hakatuseks olnud. Kust nende juured siis alguse saavad?
Ja jõuame jälle tagasi omavalitsuste rabeduse juurde. On tõsi, et Mustvee inimene ei tea Põltsamaa asjadest eriti midagi ja vastupidi. Jõgeva on end vahemehena pea mõlemast neutraalsena hoidmas ja pigem kiibitseb Tartu poole. Kui nad ainult nii kaugel ja suured ei oleks.
Lisaks juurde, et Mustveele terendab Peipsiääre liidriroll ning Põltsamaa naudib mõttes Jõgeva ja Viljandi neutraalsust teades pisikest kuningriigi staatust. Räägin muidugi väga kujundlikult, aga seda on raske ümber lükata. Las siis ollagi nii, las teevad omakeskis selgeks, kes kõva mees ja valmis omavalitsust valitsema.
Kas nii jääbki?
Ohud on alati olnud. Kas muutub volikogu kummitempliks või hiilivad ligi need, kes loodavad kergemalt manti võtta – kontrolli ju pole. Kui pole koostööd, siis ümber see vanker läheb. Loomulikult loodan, et mitte, aga maakonnasuuruse valla loomine pole samuti maha maetud. Siis oleme taas üks ja juba omavalitsusena. Vallana. Ja ikka peab Peipsi rahvas teadma, mis Adaveres tehakse ning Kärdes saavad külade emteüüd alla kirjutada koostööleppeid. Küllap tuleb sünergiat ja uusi väljakutseid. Täidame suuri tabeleid ja laastud lendavad nimetusse minevikku.
Kui oleks selge, et naabrid on läbikäimiseks, siis vast õpitaks midagi uut, saaks kinnitust, et kohalik omavalitsus on meie identiteedi alus, et tee arenguks on võimalik täpse arengukavaga, mida täidetakse visalt ja punktipealt, sest see on nii hästi varem kokku kirjutatud. Vast jääb kunagi meist mingi jupike ajalugu maha, võib-olla mõni nimigi, mida mäletada pikemalt kui eilset päeva.
Professionaalne kretinism lööb minus aegajalt välja. Viimasel ajal õnneks vähem, aga kahjuks siiski. Küllap olen üks vähestest, kes selliseid mõtteid mõlgutab.
Ma ei nuta, ei naera ega imesta, vaid nendin. Miks peakski emotsioone lisama. Ometi ootan, et me saaksime teed ja tänavad siledaks, linnadesse ilmuks arhitektuur ja planeeritus – kaua sa ikka sõjapurustusi läbi loori vaatad. Et meeleheitlikku laste eest hoolitsemist tajuksid ka lapsed ning lapsevanemad ning kohalik kultuur oleks just see meie maavillane. Et siin elaksid õnnelikud inimesed, kes naerataksid, mitte ei läheks üle tänava, kui kohalikku oponenti näevad.
Rabedad on mu mõtted.
Heldur Lääne, vaatleja
