Valimiskarusell on hoo üles võtnud. See on kummaline aeg. Endistest semudest saavad päeva pealt võõrad, Seni sõbralikult suhelnud ja koostööd teinud inimesed jaotatakse ühtäkki omadeks ja mitteomadeks. Üksteise peale kantakse keelt, koostatakse kaebusi, tehakse avaldusi uurimiste alustamiseks. Enam ei sobi naabrimehe või -naisega üle aia juttu puhuda ja asju arutada, sest see, va rumal, kandideerib teises nimekirjas. Kui loeme kandideerijate valimislubadusi, siis näeme, et kõik võitlevad ühe asja nimel – et koduomavalitsuses saaks elu parem kui varem. Pigistame silma kinni, kui loeme, et tegelikult lubati suures osas samu asju juba neli aastat tagasi. Aga ütleb vanasõnagi, et mis halvasti, see uuesti. Ei saa ju ette heita, et neljaleheküljelisest lubadusteprorgammist vaid mõned asjad tehtud said. Püüame nüüd paremini. Võib-olla näkkab, saab koalitsiooni, järgmisel korral on, millest rääkida. Aga kaklemine kuhugi ei vii, see on selgemast selgem. Kiida ennast, räägi, mida ära tegid. Las teised teevad sama. Ega valija ullikene ole. Küll ta aru saab, kes sooja jutu puhuja, kes tõsine tegija.
PIRET KUUSK
