Reede õhtul oli Puurmani veel värske värvi järele lõhnav spordi- ja kultuurimaja isetegijate päralt. Peeti kolme rahvatantsurühma viiendat ja laulukoori 30. sünnipäeva.
Laulude-tantsudega pikitud aktust, mis küll üsna pikaks kujunes, aga kindlasti mitte igav polnud, ohjasid ja kaunistasid vahetekstidega kultuuriasutuse vastne juhataja Meelis Kõressaar ja Puurmani kooli vilistlane Kertu Vahtra. Ei puudunud õnnitlused vallavalitsuselt ja sõpradelt-tuttavatelt ning loomulikult olid peole palutud ka kõik endised lauljad ja tantsijad, kes hetkel kaasa ei löö.
Kordamööda said päevakangelased lauluplatsi ja tantsupõranda oma valdusse ning vahepaladena meenutas naisrahvatantsurühma, memmederühma ja segarühma juhendaja Ülle Ant, kuidas see laiaulatuslik tantsimine siinses majas algas ehk tegelikult pärast pikka pausi jätkus. Omal ajal juhatas ju siinseid tantsurühmi Harri Tarve, keda tänaseni mäletatakse.
Üllatusesinejaid oli ka, neist ehk kõige nunnum väikeste poiste bänd koos solistitüdrukuga. Nende juhendaja Meelis lubas, et veel natuke harjutamist, ja ongi kultuurimajal tantsuorkester omast käest!
Mälestused kogunevad kiiresti
Ülle sõnul sündis rahvatantsutraditsioonide taaselustamise mõte Puurmanis n-ö hetkeemotsiooni ajel, kui ta tollase kauaaegse kultuurijuhi Keiu Kessiga ühel peol vestlema sattus. Et Keiu soov oli majja tants tagasi saada ja Ülle oli nõus juhendama hakkama, avaldati 2010. aasta sügisel valla ajalehes vastavasisuline teade… ja oh imet, tantsijaid tuli piisavalt palju kokku kõigi kolme rühma tarvis!
Viis aastat pole ju kuigi pikk aeg, aga juba oli Üllel üht-teist meenutada, kasvõi näiteks teatetantsu, millega õhtupoolikul alustati ja olude sunnil ehk puuduvaid kepsutajaid asendades öösel lõpetati.
Sellist rahvatantsijate arvu, nagu praegu Puurmanis tegutsemas, on põhjust kadestada nii mõnelgi vallal.
Lauldaksegi oma rõõmuks
Mis aga kolmekümneseks saanud koori puutub, siis neil tulnuks mälestuste heietamiseks hommikuni koos istuda ja küllap seda teinekord omaette pidutsedes tehaksegi, aga täissaali ees oldi ajaloost ülevaadet andes võimalikult konspektiivsed.
Koori algusaastaid võib tagasi vaadates hiilgeajaks nimetada: 1985. aastal loodud segakooris oli lauljaid neljakümne ringis, mehigi tuli kokku piisavalt ning noor dirigent Lilio Võsu oli entusiastlik ja energiline. Üheksakümnendatel muutus meie elus aga nii mõndagi, paljudel meestel tuli hakata kaugemalt tööd otsima ja koor kippus aeg-ajalt kokku kuivama. Mehi nappis krooniliselt ja nii kõlas lauluviis vahelduva eduga nii mažoorsemalt kui minoorsemalt, kuni dirigent Anneli Rebane ülemöödunud kevadel otsustas, et lugu tuleb ära lõpetada. Aga kuidas jätta laulmine, kui seda nii kaua tehtud ja kui kooris on veel neidki, kes esimestest proovidest saati koos käinud?!
Abiline leiti endi hulgast: Laine Lemberg oli nõus klaveri taha istuma ja viise ohjama ning otsustati, et lauldakse edasi – lihtsalt oma rõõmuks. Nii sündis ka koori nimi, milleks ongi nüüd „Oma rõõm”.
Lauljaid on praegu alla paarikümne ja nende hulgas viimase mohikaanlasena üks meeski. Rein Annamaa ja tema abikaasa Svetlana olid kohal päris esimeses proovis kolmekümne aasta eest ja pole koorile iial truudust murdnud.
Lauljate juhendaja Laine on aga tõeline multitalent: ta tantsib naisrühmas, laulab Pajusi naisansamblis, mis koos juhendaja Merle Nisuga Puurmani peolgi üles astus, ja pani nii-öelda hobi korras kokku ka äsjase kontsertaktuse stsenaariumi. Enne, kui kohvilaudade juurde mindi ja üleüldiseks tantsupeoks läks, tantsisid kolm rühma koos „Oiget ja vasembat” ning kõik sünnipäevalapsed esitasid ühendkoorina südamliku tänulaulu.
KAIE NÕLVAK