“Suuremad kopsimised peaksid kooliaasta alguseks ära saama, siis võib ehk rohkem sahinat ja hõõrumist kosta,” teab kõnelda Puurmani vallavanem Rein Paap, kelle tööpäevad viimasel ajal suuremalt jaolt selles hoones mööduvadki.
See kooliaasta tuleb teisiti
Mõne nädala pärast algav uus õppeaasta toob Puurmani Gümnaasiumis kaasa üksjagu segadust, sest suur osa klassiruumidest on suletud. Omaaegses lossis, kus kool asub, on käsil kogu teise korruse restaureerimine ja remont. Seetõttu tuleb koolis ajutiselt õppetöös mõningaid ümberkorraldusi teha ja kitsamates tingimustes läbi ajada. Ent vaatamata võimalikele ette tulevatele ebamugavustele veendub ehk mõnigi koolijüts, et see maja põlispuude keskel, kus ta koolipinki nühkimas käib, on tõepoolest eriline.
Õieti on hoones käinud askeldamine kogu suve läbi, mis asjasse pühendamatule kohati mõistatuslikuna tunduda võib. Praegune seis on selline, et kogu teine korrus on lahti võetud ja kõik kohad tolmu ning prahti täis. Sisuliselt tähendab see, et alles nüüd hakkavad lammutustööd lõpukorrale jõudma ja võib remondiga tasapisi alustada. Lepingu järgi peaksid remonditööd lõppema novembris, aga praegu näitavad kõik märgid, et läheb tunduvalt kauem.
Ajastud vaatavad vastu
Töid on praegu majas riigihanke korras tegemas AS Eviko Tartust. Ametlikult kannab käsil olev projekt, mida rahastab KOIT-programm (Kohaliku Füüsilise Elukeskkonna Arendamise Programm), nime “Puurmani mõisa peahoone II korruse remont-restaureerimine”. Leping ASiga Eviko on sõlmitud 4 miljoni 50 tuhande krooni peale, kogu projekt läheb maksma aga 4 miljonit 300 tuhat, sest see hõlmab veel omanikujärelevalvet ning muinsuskaitse ja autorijärelevalvet. Nagu teada, nõuavad igasugused projektid ka valla omafinantseeringut. Seepärast on ka vallavanema objektil viibimine üsna loomulik. “Valla rahad ju mängus,” ütleb ta ise.
Et hoone on muinsuskaitse all, peab mõistagi säilima võimalikult kõik endisaegne. Lepingu sõlmimine riigihanke konkursi võitnud ehitajaga jäi aga arvatust märksa hilisemaks, sest vahepealne aeg kulus veel ühele projektile. Nimelt tuli ette võtta värvisontaa? ehk krohvi- ja värviuuringud, mis kestsid jaanipäevani. Nii vaatavadki ustelt ja seintelt vastu erinevad ajastud. Paneelide tagant kätte saada õnnestunud tapeeditükikestelt saab näha erinevaid mustreid. Ustel toodi välja värvikihid ning seintelt ornamendid. Kõik see näitab liikumist tumedamatelt toonidelt heledamate poole, mis tähendab, et omal ajal olid värvid tunduvalt tumedamad.
Lammutamine tõi ootamatusi
Alles nüüd, kui laed ja seinad lahti võetud, on näha, kust talaotsad mädanenud, milline koht nõuab toestamist, kust vaja jätkata, uuendada, parandada jne. Sisse ju ei näe. Seepärast on lammutamine kaasa toonud mitmeid ootamatusi.
Kesknädalal lõpetasid töömehed radiaatorite mahalõikamist. Siis asuti tegelema ventilatsiooniga. Need tööd lükkusid muinsuskaitsjate vahelesekkumise tõttu edasi. Nii tervise- kui ka muinsuskaitsega on tulnud omavahel kompromisse otsida ja leida, mis on ka õnnestunud.
“Siin ei saa, et sada inimest asuvad tööle nagu sipelgad. Peamiselt on seni olnud mehhaaniline käsitsitöö. Vaja on pidevalt uurida, tõsiselt nõu pidada,” kõneles vallavanem Rein Paap.
Et Puurmani kunagine suursugune härrastemaja näeks välja nagu kunagi hiilgeaegadel ning selle üle saaks kodukandi rahvas uhkust tunda ja oleks, mida külalistele näidata, selleks kulub veel üksjagu aega ja raha. Korda tegemist nõuavad nii välisvalgustus, fassaad, katusekonstruktsioonid, tornid, ette tuleb võtta pinnase planeerimine jne. Ent suvel ühineti Puurmanis külastusmänguga “Unustatud mõisad”, millega kokku oli haaratud kakskümmend üheksa Eesti mõisat, milles asuvad koolid. Siis jalutasid pargis ja lossis kuuel päeval ringi endisaegselt rõivastatud koolinoortest giidid ning jagasid külastajatele seletusi.
VAIKE KÄOSAAR
