Eilsest jookseb ?Klass?, milles teeb kaasa ka kolm Jõgeva Gümnaasiumi kooliteatri Liblikapüüdja praegust ja üks endine näitleja, kinodes. Jõgeva filmihuvilised said seda aga koos Alo Mattiiseni muusikapäevadele kogunenud noortega vaadata möödunud reedel Jõgeva kultuurikeskuses. Tõsi, see ei pruukinud olla kinodes linastuvaga päris identne versioon. Mattiiseni-päevade publiku reaktsioonide ning filmi osaliste (ka nemad nägid valmis filmi esimest korda Jõgeval) märkuste põhjal lubas re?issöör mõned stseenid veel pisut ümber monteerida.
?Klass? on omapärane film selles mõttes, et noored, kes linaloos kaasa mängivad, on üksiti stenaariumi kaasautorid või vähemasti konsultandid. Osalised aitas Raagil kooliteatrinäitlejate hulgast välja valida kolleeg Gerda Kordemets, kes ses seltskonnas omainimene. Valik tehti aasta tagustel Saarema Miniteatripäevadel. Kui tosinkonna noorega veel nädalaks Saaremaale jäädi, ei asutudki rolle jagama, vaid stsenaariumi tänapäeva noorte keelde ?tõlkima? ning sellesse tänapäeva koolielust pärit tõsielulisi seiku lisama.
?Aga kui suvel uuesti kokku saime ? sedakorda Pärnumaal Koongas ?, sain aru, et Ilmar on rollid juba ära jaganud,? meenutas Gerda Kordemets. ?Anders rääkis stsenaariumi uues versioonis juba nii nagu Lauri, Joosep nii nagu Pärt jne.?
Koongas mängiti stseenid läbi, võtted toimusid hilissügisel Tallinnas.
Kas tõesti?
?Kas sellised asjad võivad tõesti juhtuda?? on põhiküsimus, mis filmi vaadates kummitama jääb. Klassi põlualune Joosep ja teda kaitsma asunud Kaspar, maakoolist linna saabunud uustulnuk, saavad peksa nii kooli seinte vahel kui ka nurga taga, neid ahistatakse nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Kuni nad murduvad ja Joosepi isa tagant näpatud relvadega koolisööklasse n-ö õiglust maksma panema lähevad.
?Suurem osa seiku, mis filmis ette tulevad, on kas sellisel või sarnasel moel tõepoolest ka tegelikkuses aset leidnud,? kinnitas Ilmar Raag. ?Iseasi, et eri koolides eri aegadel juhtunud asjad on ühe kooli ühe klassi ühte nädalasse kokku toodud. Mis relvade abil õigluse otsimisse puutub, siis Eestis pole seda õnneks veel ette tulnud, ent mujal maailmas on selliseid juhtumeid olnud juba viis.?
Raagi sõnul ongi ?Klass? eelkõige ohudraama, mille puhul pole esmatähtis tõepärasus, vaid võimalikele ohtlikele arengutele tähelepanu juhtimine. Samas viitas ta uuringuandmetele, mis väidavad, et 77 protsenti Eesti õpilastest on kogenud või näinud pealt koolivägivalda. Ning ainuüksi viimase aasta jooksul on Eesti meedias käsitlemist leidnud seitse tõsist koolivägivalla juhtumit.
Kuigi juba enne filmilindi käivitamist oli Raag publikule kinnitanud, et film ei ole sellest, kuidas õpetajad ei suuda oma tööd teha, kostis filmi lõppedes saalist ikkagi hääli, mis süüdistasid teda pedagoogide negatiivses valguses ja karikeeritult kujutamises.
?Oma kooliajast mäletan, et meespedagooge oli koolimaja peal alati näha ning eriti püüdsid nad vahetundide ajal liikuda probleemsetes kohtades, kus võis karta tülide puhkemist,? ütles publiku hulgas viibinud Tarmo Leinatamm. ?Ma ei usu hästi, et õpetajad ka tänapäeval palju ?pimedamad? oleksid.?
Andersi osatäitja Lauri Pedaja seevastu arvas, et pedagoogid teavad üldjuhul vaid seda, mis tunnis toimub. Ja laulja Tõnis Mägi lisas, et ?Klassi? sündmustikul on mõningaid ühisjooni Rolan Bõkovi paarkümmend aastat tagasi tehtud filmiga ?Hernehirmutis?. Nii et koolivägivallas pole midagi uut. Ainult et tänapäeval on ühiskonnas nii palju võõrandumist, et ühel heal päeval võivad noored, kelle probleemidest nii koolis kui ka kodus järjekindlalt mööda on vaadatud, tõepoolest relvad haarata.
?Film ei räägi mitte niivõrd koolivägivallast, kuivõrd massipsühhoosist: boss teeb otsused ja teised lihtsalt alluvad,? ütles Joosepit kehastanud Pärt Uusberg. ?Ja mis kooliõhkkonda puutub, siis seda peegeldab ?Klassis? päris hästi stseen, kus õpetaja räägib Lermontovi ?Meie aja kangelasest?, õpilased, olles füüsiliselt küll klassis, on vaimus aga hoopis kusagil mujal. Need on nagu kaks täiesti erinevat maailma.?
Näitlejatööd head
Mõistagi ei õigustanud keegi saalisolnuist relvade haaramist.
?Me tahtsimegi oma filmiga näidata seda, et püssi võtmine pole lahendus,? ütles Ilmar Raag. ?Kasparile jääb näiteks lõpuks vaid kaks tulevikuväljavaadet: kas kümme aastat vanglas või niisama palju vaimuhaiglas. Tegelikult tuleb sellises väljapääsmatuna näivas olukorras probleem n-ö klassi seinte vahelt välja viia, otsida täiskasvanutelt kõrvalist abi.?
Kui filmi sisu tekitas vaidlusi, siis näitlejate töö suhtes oli saal üsna üksmeelne: see oli hästi tehtud. Eesti filmi kohta vist isegi tavatult hästi. Eriti kui arvestada, et mitteprofessionaalidest noored pidid kehastama enamasti endast väga palju erinevaid tegelaskujusid. Liblikapüüdja näitlejad Kadi Metsla, Virgo Ernits ja Karl Sakrits ning nüüdseks Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumi õppima asunud endine Liblikapüüdja näitleja Joonas Paas kehastavad näiteks kõik n-ö kaasajooksikuid ehk õpilasi, kes omapäi õigupoolest kedagi kiusama ei hakkaks, aga kes ?jõukuningas? Andersi ja ?kurja geeniuse? Pauliga vastuollu minna ei tihka ning seepärast julmad mängud kaasa teevad.
?Meil on vist nii kooli kui ka vanematega kõvasti vedanud,? tõdes Kadi Metsla. ?Näiteks oskasime me stsenaariumi täiendada ainult väikeste detailidega, nagu nn nukimäng.?
?Selliseid tegelaskujusid, nagu me filmis kehastame, oli meil tõesti keeruline mängida,? ütles Karl Sakrits.
?Aga mingil hetkel me harjusime,? lisas Kadi. ?Ainult et pärast võtteperioodi tuli kaks nädalat vaeva näha, et roppused oma kõnest jälle välja rookida: need ju n-ö töösõnavaraks.?
Eilsest elab ?Klass? siis oma elu. Kes filmi tegemisest rohkem teada tahab, külastagu selle kodulehekülge www. klassifilm.com. Muuhulgas leiab sealt Ilmar Raagi filmiteemalise blogi.
RIINA MÄGI
