Kui Tallinna poolt tulles Puhu risti jõuda, näeb juba kaugelt midagi suurt: kündvat Kalevipoega. On ju Jõgevamaa ikkagi Kalevipoja tegude maa ning seega on teelisi tervitav kangelane igati õigustatud. Ent tegelikult peidab Kalevipoeg ja Puhu rist endas lugusid ja mälestusi rohkem kui arvata oskaks.
Kui Tallinna-Tartu maanteelt Puhu ristist paremale pöörata, avanebki omaette maailm. Sõpruse park. 1973. aastal rajatud park, mille rajas ei keegi muu kui Ants Paju.
Lugu pargi rajamisest on üksjagu märgiline. 1972. aastal jõudis Ants Paju tööotsingutega Põltsamaa külje alla tolleaegsesse Martin Lillevere nimelisse kolhoosi, kus nägi majandi juhi Voldemar Laose kabinetis kavandatava keskasula maketti. Kortermajades Tallinna-Tartu maantee ääres pidi elukoha saama ligi 1000 inimest. Ent Ants Pajul tekkis küsimus: kui ühes kohas elab nõnda palju inimesi, kuhu mahuvad siis lapsed jooksma, kuhu kujuneb muinasjutumaa? Kus sünnivad lood, kus ristuvad teed putukate, lindude, loomadega?
Otsus park rajada sündis kohe
Nii osutas Ants Paju seal samas majandijuhi kabinetis sõrmega tühjale maale ja tegi ettepaneku rajada park. Ja järgmise, 1973. aasta kevadeks oli seitsmehektariline maa-ala planeeritud, haritud ja mai algul võisidki istutustalgud alata. Esimese puu istutamisel nimetas Voldemar Laos pargi Sõpruse pargiks. Ning tee muinasjuttudele, teede ristumisele ja unistustele oligi avatud.
Kui esialgu oli pargi funktsioon isoleerida suur maantee elamukvartalist, siis mõni aeg hiljem tuli uus idee: istutada nimelised puud. 2004. ja 2006. aastal lisandusid skulptuurid ja nii täiustus idee muinasjutumaast, kus lähiajalugu kohtub mälestuste, meenutuste, rõõmu ja kurbusega. Ikka sellega, mis elus oluline.
Nõnda on ka jalutuskäik sihtasutuse Põltsamaa Sõpruse park nõukogu liikme Tiit Kuluga omaette elamus. Lood põimuvad mälestustega. Igale puule, kivile ja esemele tekib juurde isemoodi meenutus, lugu, sest hellitavalt pargivahiks nimetatud Kulu teab kõike.
Sõpruse pargist leiab 270 puud ja 12 skulptuuri. Põhiliseks mälestuskiviks on Sõpruse pargi kivi, mis kaalub 17 tonni ning mille Ants Paju leidis Laiuse kruusakarjäärist. Üks kalleimaid skulptuure, „Avatud süda“, mille autoriks on Leedust pärit Algirdas Kuzma, maksis kaks miljonit krooni ning tehti Karjala graniiditükist. Täna leiab südamelt toetajate ja sponsorite nimed, kes oma õla toetuseks alla panid.
Üks ikoonilisemaid, kaugele paistev „Kalevipoeg kündmas“ kannab aga endas hoopis teistmoodi, veidi muigele ajavat lugu. Nimelt märgati liiga hilja, et hobune on adrast liiga kaugel. „Eemalt vaatasid Tauno Kangro ja Ants Paju ikka tükk aega, aga jalad ja vundament olid juba ära valatud,“ muigas Tiit Kulu. Nii ei jäänud muud üle, kui skulptuur avada nii, nagu see valmis.
- aastal valminud skulptuur tähendas Ants Paju jaoks lisaks viljapõllule ka vaimupõllu kündmist. Samas sümboliseerib kündja maad ja selle kaudu vabadust armastavat peremeest. Kalevipoja järel on künnivagu seitsme kiviga. Kuus neist on tähistatud, üks ootab omanikku. Kuue tähistatud kiviga tehakse kummardus näiteks eesti kodu-uurimise rajajale August Wilhelm Hupelile, aga ka Eesti esimese maa-apteegi, trükikoja ja ajakirja asutanud Peter Ernst Wildele.
Kummardus tublidele sportlastele
Kuid Sõpruse pargiga käivad kaasas olümpiasangarid, Suured Tõllud, kulla, hõbeda ja pronksisära. Sest 2004. aastal, mil Tauno Kangro kavandas graniitsammastega „Tee Olümposele“ sai alguse traditsioon, kus kõik eestlastest olümpiamedalistide nimed raiuti kivisse ning pärast olümpiamänge kutsuti sportlased Sõpruse parki austustseremooniale. Selline au on osaks saanud Jüri Jaansonile, Indrek Pertelsonile, Aleksander Tammertile, aga ka Gerd Kanterile, Heiki Nabile ja teistelegi.
Ühes võivad põltsamaalased kindlad olla: sellist austusavaldust sportlastele mujalt ei leia. Kivisse on raiutud 26 kuldmedalisti, 26 hõbemedalisti ja 36 pronksmedali saajat. Ruumi veel jagub ning 2020. aastal Tokyos toimuvad suveolümpiamängud võivad ehk mõne nime juurdegi lisada.
Ent kui Ants Paju 1972. aastal küsis, kus küll saaksid lapsed joosta ja sportida ning kui alustati pargi rajamist, käivitas Ants Paju ka kettaheitjate ning kuulitõukajate jõuproovid, mida teatakse Suurte Tõllude nime all. Paraku pole Suured Tõllud enam ammu Põltsamaad väisanud. Viimati aastal 2008, mil Gerd Kanter viis Põltsamaa staadioni kettaheiterekordi 68 meetrile ja 57 sentimeetrile.
Pargist leiab hingepidet
Sõpruse pargist leiab ka lohutust. Parvlaev Estonia huku järel aastal 1995 kogunesid parki hukkunute omaksed, võtsid kaasa koduaiast toodud mulla ning istutasid puu, mis peaks andma lootust elavatele. Hingepidet käisid pargist otsimas ka Luualt pärit ratturi Lauri Ausi sõbrad ja lähedased, kes istutasid sinna tema mälestuseks puu. Ka Ants Pajule istutatud puu, püramiidtamm, leidis oma koha pärast pargi rajaja manalateele minekut. Tasub teada, et pool tuhast on puistatud selle sama puu alla. Nii ei kao pargi rajaja valvas pilk ning suur idee Põltsamaalt ilmselt kunagi.
Oluline on, et idee Sõpruse pargist kui kohast, kus inimesed kokku saavad, vestlevad, tänavad ja meenutavad, jätkuks ka edaspidi. „Minul on kolm unistust: saada pargi kodulehekülg, korda teha võimalus GPS-iga otse soovitud puu juurde liikuda ja arengukava, mis aitaks pargil areneda,“ märkis Tiit Kulu.
Täna käivad paljud külalised lähemalt ja kaugemalt pargis uudistamas ning olgugi et olemas on kaart kõigi 270 puuga, ei ole veel võimalik GPS-iga kõigi soovitud puudeni jalutada. Lisaks on lootust, et Põltsamaa valla eelarvest eraldatakse ka vahendeid valgustuse parandamiseks, et park saaks tagasi oma värvi ja valguse.
Lisaks Tiit Kulu meenutustele on artiklis kasutatud ka „Sõpruse park 40“ materjale.
KERTTU-KADI VANAMB
