Hiljuti oma 80. sünnipäeva tähistanud Priidu Raudkats on viimastel aastatel kuulsaks saanud Kuremaa tuuliku giidi ehk rahvasuus veskimehena. Tema kirevasse ja huvitavasse elukäiku mahuvad aga ka veterinaaritöö ja inimeste tohterdamine Aserbaidžaanis, õppetöö korraldamine Väimela ja Kuremaa tehnikumis ning õnnelik ja huvitav abielu kaasa Enega.
Vestluse sissejuhatuseks rääksime perekonnanimest Raudkats. „Minu teada pandi seda nime aastatel 1826–1827 Tartu Maarja kihelkonnas asuvas Räni mõisas elanud inimestele. Oma esivanematest on mul andmed 1766. aastast. Praegu peaks Eestis elama kolmkümmend üheksa Raudkatsi,“ räägib Priidu. Legendaarset rahvatantsupedagoogi, „Tuljaku“ loojat, nimetab ta oma kaimuks.
Viimasel ajal on Priidu Raudkatsi hobiks saanudki suguvõsa uurimine ja ta osaleb teemakohastel koolitustel Jõgeva Arukate Akadeemias. „Õpime tehnoloogiat, kust ja kuidas sugulaste kohta infot leida ja seda tõlgendada. Selleks töös on tarvis ka saksa keele oskust, sest selles keeles on kirikuraamatud.“
Vene kroonus ravis sigu
Priidu haridustee algas Tartumaal Mäksal. „Seejärel sõitsime paar aastat vanematega mööda Eestimaad ringi, sest soovisime pääseda kolhoosist. Kolhoosnikule ei antud ju passi ja ta ei tohtinud kodupiirkonnast kaugemale elama minna. 1952. aastal hakkasin õppima Tartu mittetäielikus 3. keskkoolis, siis 3. keskkoolis. 1963. aastal lõpetasin Eesti põllumajanduse akadeemias veterinaariateaduskonna.“
Aserbaidžaanis Vene kroonut teenides oli Priidu Raudkats väeosa veterinaar. „Kõige sagedamini tuli ravida sigu. Õhukaitseväes vajati ju värskeid toiduaineid. Nii peeti ka ise lehmakarja. Hein loomadele toodi vagunitega Venemaalt spetsiaalsetes pakendites,“ meenutab Priidu.
„Aserbaidžaanlased on ju islami usku. Tundus, et sõjaväelaste ja teiste vormis meeste vastu on nendel suurem austus kui eestlastel. Ollakse arvamusel, et andetuid mehi mundrisse ei panda.”
Alates 1966. aastast töötas Raudkats Võrumaal Väimela tehnikumis õpetaja ja seejärel õppeoskonna juhatajana. „Väimelas koolitati siis veterinaarvelskreid, keda toona põllumajanduses rohkesti vajati. Mitme toonase õpilasega on mul praeguseni head suhted. Nad käivad mul tänaseni külas. Tehnikumi vilistalased hoiavad üldse kokku. Sageli võib neid kuulda raadios üksteist juubelite puhul õnnitlemas,“ räägib Kuremaal elav Raudkats.
Kuremaa sovhoostehnikumi määrati Priidu Raudkats tööle 1975. aastal. „Taas oli minu kureerida õppekorraldus: olin direktori asetäitja õppealal ja ühtlasi positsioonilt järgmine mees direktorist. Nii olid toona ametiredelid seotud.“
Mõnikord kutsuti teda tööle ka teistesse ametikoolidesse ja asutustesse, kuid Priidu ei läinud. „Ma olin ja olen Kuremaasse armunud ega pole tahtnud siit kuhugi minna. Kui Kuremaale tulin, hakkasid kased lehte minema. Järv õitses. Veendusin, et ilusamat paika maailmas polegi.“
Koolitas end veskimeistriks
Nii Väimelas kui ka Kuremaal õpetas Priidu Raudkats veterinaarsünnitusabi. „Arvan, et oskaksin abiks olla ka inimlapse sündimisel. Bioloogiline protsess on ju praktiliselt sama. Ka sõjaväes olin nii veterinaar kui meditsiiniteenistuses. Tuli teha ka veenisüste, mis hästi välja tulid.“
Kui Kuremaa tuuliku veskinaine Evi Kuslap otsustas pensionile minna, kutsuti tema asemel tööle samuti pensionäriseisusse jõudnud Priidu Raudkats.
„Algul ei võtnud ta seda ettepanekut tõsiselt. Siis tuli aga veski taastamise eestvedaja Uuno Laul ja ütles: „Kuule, võta see veski õieti enda kätte.“ Nii ma läksingi. Otsustasin aga mitte jääda üksnes külalistele ukse avajaks ja sulgejaks, vaid hakkasin end harima veskikultuuris. Lugesin teemakohast kirjandust. Külastasin tuuleveskeid eri paikades. Nii kogusin teadmisi, mida veskiga tutvujatele edasi anda. Ehki teatud faktid ja asjaolud ühtivad, kujuneb iga pajatus veskist mulle iselaadseks, omaette etenduseks. Meeldivad huvitavad ning asjatundlikud küsimused. Näiteks Tallinna ülikooli vene õppekeelega üliõpilased soovisid teada, kas veskid on ehitatud veesoonele. Ja nii see ka oli. Igavaid inimesi pole ma veskis kohanud. Igaühel on mingi huvi ja tahtmine.“
Heaks ergutajaks veskimehe töös nimetas Priidu Raudkats SA Kuremaa turismi- ja arenduskeskuse juhatajat Tiina Tegelmanni. „Hea, et praegu ka endal veel küllalt energiat jätkub,“ lausus värske juubilar.
Priidu abikaasa on viiekümne kolmandat aastat Ene Raudkats, kes saanud kogu Eestis tuntuks rahvapärimuste koguja ja kirjapanijana. „Mulle meeldib rohkem rääkida, Enele jälle kirja panna,“ lasus väärikasse vanusesse jõudnud kogukonnaelu edasiviija.
JAAN LUKAS
