Enne igasuguseid valimisi tõuseb teema küll päevakorda, ent arutelu, mis avalikkuse ette jõuab, kipub piirduma pooldajate poolt seletusega, et tegemist on hea, ilusa ja toreda asjaga. Ja vastaste poolelt, et tegu on mingi jubeda kolliga, mis terve riigi endaga sohu veab. Viimane väide Andres Arraku poolt on koguni see, et astmeline tulumaks on midagi, mille koht on hoopistükkis eelmises sajandis. Olgu, jäägu riikide arv, mis sajandiga maas on, välja ütlemata. Suurimatest heaoluühiskondadest hakkaks lihtsalt kahju.
Et aga mõista, mis asi see astmeline ehk progressiivne maks õige on, vaataks paari maksu, mis Eestis praegu kehtivad.
Hetkel maksame me kõik tulumaksuna oma sissetulekust ühe kindla protsendinumbri riigikassasse, olenemata sellest, kui suure summa me kuus teenime. Protsentuaalselt maksame kõik ühepalju, summad aga erinevad märgatavalt. Tegemist on seega proportsionaalse maksuga.
Teine maks, mida me kõik maksame, on käibemaks. Kindel protsendisumma igalt tehtud ostult. Veidi arvutades avastame aga, et väiksema sissetulekuga inimesed maksavad protsentuaalselt oma sissetulekutest käibemaksuks märkimisväärselt suurema osa kui kõrgema sissetulekuga inimesed. Raha käime kõik välja ühepalju, protsendid aga erinevad märgatavalt. Tegemist on seega regressiivse maksuga.
Progressiivne tulumaks?
Progressiivne tulumaks tähendab seda, et protsentuaalselt oma sissetulekust maksavad suurema sissetulekuga inimesed rohkem kui väiksema sissetulekuga inimesed. Astmeid võib teha kahest kuni lõpmatuseni.
Olgu siis sajandiga maas või mitte, aga Eestile võiks sobida näiteks maksusüsteem, kus miinimumpalk oleks maksuvaba ja sealt ülespoole jääksid maksuprotsendid vahemikku 15% – 35%. Protsendinumbritega annab muidugi üsna palju mängida, aga põhimõte peaks selge olema. Väiksem sissetulek ? vähem makse, suurem sissetulek ? rohkem makse. Tegemist oleks seega progressiivse maksuga. Loodame siis, et protsendid arvutatakse välja sedaviisi, et riigieelarve sellest märkimisväärselt ei kaotaks, vaid isegi veidi võidaks.
Milleks meile astmeline tulumaks?
Lihtsaimad argumendid, mida kasutada annab, on laekumised riigikassasse. Pooldajana pean väitma, et laekumised riigikassasse suurenevad ja vastased väidavad omakorda, et laekumised vähenevad. Olgu kuidas on, aga füüsilise isiku tulumaksu osa riigieelarve täitmisel on tegelikult märkimisväärselt väiksem kui näiteks käibemaksul. Seega ? kui riigieelarve krooniliselt defitsiiti jooksma peaks hakkama, piisab päästmiseks vaid sellest, kui kergitada aktsiise ja äärmisel juhul käibemaksu. Alkoholilembelises Eestis oleks näiteks õige alustuseks mitmekordistada alkoholiaktsiise.
Hämmastav on ka see, et tugeva argumendina kasutavad vastased veel seda, et need, kes peavad rohkem maksma, hakkavad ka rohkem petma ja tulusid varjama. Millal areneb ühiskond sedavõrd kaugele, et iga sammu puhul ei ole vaja esimese asjana mõelda, kuipalju keegi varastada saab?
Vastu vaielda ei saa muidugi sellele, et vajalike maksuametnike arv mõnevõrra kasvab ja maksusüsteemi administreerimise kulud tõusevad. Riigile, mis ennast reklaamib kui liidrit e-teenuste valdkonnas, ei tohi aga siingi tekkida mingit ületamatut takistust. Astmelise tulumaksu kaitseks on olemas aga ka hoopis tugevamaid argumente. Eestis teenib viiendik suurema sissetulekuga inimestest oma kümme korda rohkem kui viiendik väiksema sissetulekuga inimestest. Riigi kohta, mis loodab saavutada heaoluühiskonna taseme, on see lihtsalt ebanormaalne! Kui vähendada selle viiendiku, kes teenivad vähem, maksustamist, ja suurendada rikkama viiendiku maksustamist, saame seda vahet tugevalt vähendada. Selle kohta saab juba ilma igasuguse demagoogiata öelda: hästi tehtud!
Astmelist maksusüsteemi saab lisaks eraisikutele rakendada ka ettevõtte tulumaksu puhul. Nimelt jõuab üsna pea kätte aeg, mil Euroopa Liiduga sõlmitud lepingud sunnivad meid taaskehtestama ka ettevõtte tulumaksu. Mis siis teha? Väiksema sissetulekuga ettevõtted maksku vähem makse ja suurema kasumiga ettevõtjad rohkem. Sedasi on kaitstud väikeettevõtjad ja riigikassat toidavad suurettevõtted, kellel selleks rohkem võimalusi.
Nii füüsilise kui juriidilise isiku tulumaksu progressiivsuse korral on seega lootus, et jõuab kätte aeg, mil tugevad toidavad nõrgemaid, mitte ei jätku praegune olukord, kus suured väikesed lihtsalt jalge alla trambivad ja hõiskavad, et kõik on ilus ja elu Eestis on hea.
Kui objektiivselt võrrelda riike, kus on kasutusel kas siis progressiivne või proportsionaalne tulumaksusüsteem, on üllatus missugune. Hoolimata Eesti praeguse süsteemi pooldajate suurimatest hirmudest, ei ole astmelist tulumaksu kasutavad riigid vähem konkurentsivõimelisemad ega majanduslikult vähem edukamad. Samuti ei ole seal levinuimaks transpordivahendiks kindlasti mitte hobuvanker. Pigem on Arraku väitel sajandi võrra maas olevad riigid hoopis konkurentsivõimelisemad, haritumad, tervemad ja võrdsemad.
Millal hakkame majandusedu kõrvalt mõtlema ka küsimustele, millega lõpetada Eestis valitsev räige ebavõrdsus ja padukapitalism? Millal jõuame mõistmiseni, et igakuine viiesajakroonine rahakotis, mille madalatest maksudest võidame, ei kaalu üles sotsiaalset turvalisust ja õiglust. Ei kaalu üles tugevat riiki, päästeteenistust, politseid, korralikku arstiteenust ja tugevat haridussüsteemi, mille eest üle mõistuse maksma ei pea?
Aruteluks tasub õhku visata veel üks mõttevälgatus. Kas ei tasuks madalamate maksudega toetada tuletõrjujaid, politseinikke, arste ja õpetajaid?
Gerd Tarand,
Ühenduse Noored Sotsiaaldemokraadid peasekretär
