Laiuse mäel läks suurem liulaskmine lahti juba kolm päeva enne õiget vastlapäeva, st möödunud laupäeval, mil 18 võistkonda ja üksiküritajat mäele kogunes, et isetehtud kelke rahvale esitleda ning nendega võistu mäest alla kihutada.
No ütleme, et kihutamise moodi see igakord ei olnud. Aga mõnikord oli vägagi. Ja lõbus oli see publikule mõlemal juhul, sest sõiduriistad lähevad sel kolmandat aastat järjest toimunud sündmusel üha pöörasemaks, aga ka nutikamaks.
Sangla Kollane Peletis Team, kes möödunud aastal sai kuulsaks oma loorehast tehtud kelguga, oli seekord näiteks väljas Kuke Leo kitsega, keda nad samas ka Tornaado nime kandvaks Zorro hobuseks kutsusid. Oli ta siis see või teine, aga fantaasia puudumine oli viimane asi, milles selle autoreid süüdistada sai. Kui see Trooja hobust meenutav elukas mäest alla tuiskas, purgikaantest ja pudelikorkidest tehtud silmad punnis ja kährikunahast lakk tuules lehvimas, pidi publik naerukrambid saama.
Muinasjutu ainetelVõi võtame kelgu nimega Tulejumal, mis kujutas endast plekkvaadist tehtud jalastel ahju. Küdevat ahju, muidugi mõista.
?Inspiratsiooni sellise kelgu ehitamiseks saime vene muinasjutust,? ütles Tulejumala piloot, jõgevlane Argo Pariis. ?Loll-Ivan sõitis ju ka igale poole vene ahjul pikutades.?
Nii et kui teised kelgutajad pidid end mäest laskudes külma vastu kaitsma, siis Tulejumala piloodiga oli vastupidi: ta pidi kasukatüki istumise alla võtma, et mõned tundlikumad kehaosad ära ei kärssaks. Pärast võistlust võis aga sellessamas jalastel ahjus vorstikesi või liha grillida.
Kui Tulejumal õhkas sooja, siis võistkonna Kiired ja Vihased kelk rõõmustas publikut tümpsuva muusikaga.
?Meie kelk on kokku pandud sellest, mis meie SR Carmani autotöökojas üle on jäänud,? ütlesid võistkonna liikmed Merlis ja Priit Saare ning Roland Toots. ?Üleeilseks ja eilseks päevaks me endale kliente ei registreerinudki, vaid pühendusime kelgu ehitamisele.?
Kapotikaanest ja autoistmest kokku pandud kelgul olid olemas suunatuled, käsipidurid ning raadio ja kõlaridki.
?Testisime kelku enne siiatulekut hoovi peal auto järel vedades,? ütles Merlis Saare. ?Eelkõige oli vaja proovida, kas pidurid peavad.?
?Kelgu vastupidavus on ka oluline: see peab ikka mäest laskudes terveks ka jääma,? lisas Priit Saare.
Üks kogukamaid ja silmatorkavamaid kelke oli I? Jupiter Spordist, ?iguli istmetest kokku keevitatud Maastur Baator. Silmatorkavaim oli ka selle kelgu kolmeliikmeline mustaks võõbatud nägudega meeskond.
?Tulime otse Aafrikast: tahtsime siinset lund näha,? ütlesid Olavi, Arles ja Alar. ?See sõiduriist on aga tegelikult mõeldud banaanipuu otsast banaanide allatoomiseks.?
Nagu seda, ei maksnud ka paljusid teisi kelgutajate mõtteavaldusi tõsiselt võtta.
Kiire kartLaiuse noormehed Kalmer Kampus ja Riivo Selgis olid natuke tõsisemad vennad. Nemad olid mäele toonud vana mootorita kardi, mille esirataste all olid plastjalased.
?Algul panime jalased ka tagarataste alla, aga pidurid siis paraku ei töötanud,? ütles Kalmer, kes kartkelguga esimeses sõidus parima aja sai.
Kahe sõidu kokkuvõttes läks kiireima kelgu tiitel siiski Türilt pärit Raketile, kes sai sama tiitli ka möödunud aastal. Parima esitluse preemia sai Kollane Peletis Team Kuke Leo kitse esitlemise eest, parima disaini auhinna Kõrveküla metallifirmas meisterdatud Maastur Baator. Eripreemiad said Olly Plekikeskuses loodud Tannu ja Tulejumal.
?Ürituse kandepind laieneb iga aastaga,? tunnistas Talverõõmu peakorraldaja Kalev Pärtelpoeg. ?Seekordne kelkude arv ? 18 ? oli suurem kui kahel esimesel aastal ning lisaks Jõgeva-, Tartu- ja Järvamaale oli esindatud ka Harjumaa. Samas hakkasime me üritusele tõsisemalt reklaami tegema alles siis, kui lumi maha tuli. Ja see ei juhtunud just kuigi ammu. Lumenappuse kestma jäädes oleksime teinud ratastega masinate võistluse.?
Masinate turvalisust kontrollis üritusel Lõvi Leo. Tema näitas lastele lihtsate katsete varal ka seda, miks kelgutajal peaks kiiver peas olema.
RIINA MÄGI
