Just enne igavikupühapäeva lõpetas EELK misjonikeskuse täiskasvanute piiblikursuse viies lend. Viimase kätteantud tunnistuse, numbriga 92, sest just niipalju huvilisi on piiblikursusel viie aasta jooksul koolitatud, sai kätte Jaan Vaidla Nissi kogudusest.
Tavapäraselt küsitakse kursuslastelt, mida piiblikursus neile andis ja Jaan vastas nii: „Ühtekuuluvustunde, võimaluse teadaolevat tunnetada ja tunnetatut teadvustada.“
Kursus toimus Põltsamaa kiriklas ning seda korraldasid Põltsamaa Niguliste koguduse õpetaja Markus Haamer ning Juuru koguduse õpetaja Kalle Kõiv. Läbivõetud teemad olid mitmekesised ning õppejõud kuulusid parimate hulka. Lektoreid oli nii Tartu ülikoolist kui ka usuteaduste instituudist. Aasta peale jagunes kaheksa kahepäevast kohtumist ja üks pikem väljasõiduga kokkusaamine suvel.
„Misjonikeskus korraldas selle kursuse noorte piiblikursuse eeskujul,“ rääkis Juuru õpetaja Kalle Kõiv. „Leidsime, et just Põltsamaa on kohana hästi valitud, keset Eestit. Siiani ei ole koha üle keegi kurtnud, isegi need, kes saartelt on käinud.
Hariv ja vajalik
Esimesed aastad oli kursus luteri kiriku keskne, aga siis tulid ka inimesed, kes ei olnud koguduse liikmed, mille üle tundsime suurt rõõmu. See rikastas keskustelu ja viimaste aastate jooksul on iga kord mõni osaleja ka mõnest teisest konfessioonist olnud. Jätkame samas vaimus. Kuulutame detsembris-jaanuaris välja ja jaanuari lõpust läheb lahti. Sama õppekava või meetodi järgi,“ lubas ta.
Jõgevamaalt osales seekord kursusel Põltsamaa mees Heldur Lääne. „Kuigi kursusele tulin „valge lehena“, sain täpselt selle, mida tagantjärgi mõeldes lootsin. Teoloogia paremik esinemas, vana kooli loeng, vastamise asemel seminar ja arutelu – koolituse parimad palad. Vähe on meie ajas ja ruumis kohta, kus just nende asjade üle saab mõtiskleda, neid õppida. Kursus andis nii teadmise kui ka hea isikliku suhte ja vastuseid küsimustele.
Hea meel, et kursusekaaslased olid merest järveni, üle Eesti. Lisas kaalu ja tähtsust. Heast klapist omavahel ei räägigi, nii iseenesest mõistetav oli see,“ oli Lääne kursusega väga rahul.
Kursuse viimasel päeval oli kohal ka EELK misjonikeskuse juhataja Leevi Reinaru. „Täiskasvanute õpe on väga huvitav valdkond. Õppimine ei tähenda ainult seda, et keegi räägib ja õpetab, vaid täiskasvanud õpivad oma elukogemuste pealt, kuulevad palju rohkem ja neil tekib palju rohkem seoseid. Alati pole täiskasvanu õpetamisel tingimata vaja õpetajat, aga õnneks on meie kirikul palju häid õpetajaid, keda tasub kuulata. See, et te olete saanud siin nädalalõpud koos olla, on andnud teile võimaluse üksteiselt õppida,“ ütles ta.
Küsimusele, kellele see kursus on, vastas üks kursuse läbiviijatest, Markus Haamer, nii: „Enamus on küll olnud luterlased, aga on ka teistest konfessioonides kursuslasi olnud. Neidki, kes ei ole leeritatud ega kuulu kirikusse. Tegelikult ei ole üldse mingit piiri. Mõeldud on see vanuses 30 ja peale, sest noorematele korraldab misjonikeskus ka piiblikursust. Aga kedagi me tagasi saada, noorim osaleja oli 20 ringis.
Kursus on neile, kes huvituvad vaimulikust elust. Hea on, kui nad mõtlevad, et tahaks rohkem panustada. Oodatud on siis kõik, iseasi, kui keegi tahab tulla selleks, et väga vastu olla – siis kas sel on mõtet.“
Kursuse head tulemused
„Täiskasvanute piiblikursus täidab ühte seni tühja kohta. Meie kogudustes on pühapäevakool ja leerikool ning edasi usuteaduste instituut või Tartu ülikool. Vahepealset õpet neile, kes leerikursuse on läbi teinud, kuni selle kursuse käimapanekuni, ei olnud. Põhjamaades täidavad seda kohta rahvaülikoolid,“ selgitas misjonikeskuse juht Leevi Reinaru.
„Lõpetanute arv 92 on väga suur ja näitab, et kursusel on head tulemused. Juba on seitse inimest läinud teoloogiat edasi õppima. Inimesed, kes koguduse juures on töötavad, on saanud siit kindlasti tuge,“ lisas ta.
Küsides Juuru õpetajalt Kalle Kõivult, miks ta seda teeb, oli vastuseks: „Kui ettepanek on kirikuga seotud, siis tuleb „ei“ mul väga raskelt. Viis aastat tagasi oli rohkem aega, aga nüüd on see nagu osa elust, et koos Markusega teen seda. Rutiin, kord kuus Põltsamaale sõita. See on vaimses mõttes toitev. Ükski õppejõud ei korda ennast.
Teiste inimeste, tihti elukogenumate, kes on 60–70-aastased ja aastakümneid olnud kristlased, mõtteid kuulata ja neilt õppida, on mulle hariv. Samuti õe-venna suhe või ühtne osadus kristlastega üle Eesti on väga oluline.“
ANDRA KIRNA
