Kuigi olümpiavõitjate Põltsamaa-vastuvõtu korraldaja Ants Paju eeldas, et Kristina ja Andrus jõuavad Sõpruse parki kella kümne paiku õhtul, hakkas rahvas kogunema juba enne üheksat. Kui päevakangelastest kella kümne ajal aga veel kippu ega kõppu polnud, läks rahva hulgas lahti üles kruvitud ootustest tingitud lõbus killuviskamine: kes pakkus, et kullavõitjad pole veel Paideski, kes arvas, et jäid ankrusse Adavere tuulikusse, kes jälle, et panid Puhu ristist vihinal mööda ja on juba ammu Otepääl. Tegelikult möödasõitmist muidugi karta polnud: Põltsamaa Ühisgümnaasiumi õpilastest tõrvikukandjad moodustasid aegsasti monumendi “Tee Olümposele” juurest suure maanteeni kulgeva spaleeri ning pargi kohal mängles võimas laservalgus.
Kolmveerand üksteist olid rahvarohked Tallinna- ja Paide-vastuvõtud juba üle elanud olümpiasangarid ja nende treenerid lõpuks tõesti kohal. Kätel, nagu mõned oletasid, neid küll Tauno Kangro loodud monumendi jalamile ei kantud, ent rüsinaks läks rahva hulgas küll, sest kõik tahtsid kangelasi ju oma silmaga näha ning võimaluse korral veel videolindile või fotodelegi jäädvustada.
“Kuna norralastel endil neil mängudel oma kangelasi polnud, olid norralastest äripartnerid üsna agarad meile teie võitude puhul õnnitlussõnumeid saatma,” ütles Kristina ?miguni meeskonna suurtoetaja, ASi Põltsamaa Feilix juhataja Anti Orav. “Isekeskis vahetasime teistsuguseid sõnumeid. Pärast Kristina esimest kulda sain sõnumi: “Preemiat tänavu ilmselt ei maksta.” Ja pärast teist kulda: “Palgatõusu ka vist ei tule.” Aga Kristina edu nimel oleme me tegelikult kõigeks valmis.”
Kuldsetele kuldset
Kuldsetele suusatajatele kinkis Felixi juht kinkekarbis “Põltsamaa Kuldset”. Roosilinna Põltsamaa linnavalitsus lisas kummalegi sada roosiistikut. Või õigemini lubaduse, et nad need rooside istutamiseks sobivamal ajal kätte saavad. Värvide-sortide valimiseks oodatakse Kristinat ja Andrust kevadel Põltsamaa roosiaeda külla.
“Täname teid emotsioonide eest, mida meile olümpiamängude ajal pakkusite,” ütles oma tervituskõnes Põltsamaa vallavolikogu esimees Liia Lust. “Eestlane olla on praegu tõesti uhke ja hää.”
Kuigi Kristina oli erinevalt Andrusest alles mõni tund tagasi lennukilt maha astunud ja kui teleülekandes nähtud pilti uskuda, siis Tallinnas Vabaduse väljaku välilaval seistes kõvasti külma saanud, oli ta siiski Ants Paju palvel võimeline kordama oma Torino legendaarset võiduhüüatust “Juhhuu!” Kui mitte sama arvu detsibellidega, siis vähemalt poolega neist.
Mati Alaverilt üritas Ants välja pinnida järgmise suusatamise olümpiavõitja nime. Suusaprofessoriks ja tsitaadimeistriks tituleeritud Alaver vastas diplomaatiliselt:
“Nime ma täna veel öelda ei oska, aga kui Eesti suusatamises jätkavad tööd profid ning meil on maailma parima spordipubliku näol jätkuvalt salarelv tagataskus, siis olen kindel, et uusi olümpiavõitjaid tuleb.”
Tuttavad liugurid
Sõpruse pargis nägi Andrus Veerpalu esemeid, mis talle viie aasta tagusest Lahti MMist hästi tuttavad: üheksat ümmargust punast plastmassliugurit, millele valge teibiga peale kleebitud tähed-numbrid, mid andsid kokku “VEERPALU 1”. Toona tuli Veerpalu mäletatavasti 30 km klassikadistantsil esimest korda maailmameistriks, edestades Norra ässa Frode Estilit napi 0,2 sekundiga. Niipea, kui Veerpalu võit ilmsiks sai, tõstsid tema edusse juba ette kindlad olnud Jõgevamaa ettevõtjatest, ametnikest ja teiste elualade esindajatest spordisõbrad tribüünil seistes üles needsamad liugurid ning muutusid paugupealt kõigi fotoreporterite ja teleoperaatorite pilgupüüdjaiks.
“Eks see meie tribüünilt antud moraalne tõuge ikka oli, mis selle 0,2 sekundilise edu tõi,” ütles praegune Jõgeva abilinnapea Kalmer Lain muiates.
“Liugurid on meil kõigil alles ja sama seltskond on täies koosseisus täna kohal ka,” ütles Põltsamaa Ühisgümnaasiumi õpetaja Eve Oro. “Peale liugurite on meil kaasas ka mulluse Oberstdorfi MMi aegne loosung.”
Küsimusele, kas keegi Veerpalu Jõgevamaa fänniklubist ka Torinos käis, vastas seltskond eitavalt.
“Selle asemel plaanitseme käivitada hoopis Vancouveri-projekti,” ütles endine Jõgeva maavanem ja praegune Tartu linnavalitsuse haridusosakonna juhataja Margus Oro. “Tundub, et Andrus kavatseb veel jätkata.”
Kui üldiselt oli selles möllus ja nii lühikese aja jooksul olümpialastelt peaaegu võimatu autogrammi saada, siis praegusel maavanemal Aivar Kokal see pärast tervituskõne pidamist siiski õnnestus. Autogrammi palus ta tollelesamale Lahti-aegsele liugurile.
“Kristina ütles, et tema peab andma kaks autogrammi, sest tema võitis ju kaks kulda,” naeris maavanem pärast liuguri allkirjastatud tagakülge näidates.
Kristina ja Anatoli ?migun, Andrus Veerpalu, Mati Alaver, Suusaliidu president Toomas Savi ja teised olid siis juba teel Tartu ja Otepää poole, kus rahvamassid neid niisama kannatamatult ootasid kui Põltsamaal. Kui vahel räägitakse, et rahvas tahab seda või toda, teadmata sealjuures ligikaudugi, kui paljudele see asi tegelikult korda võiks minna, siis kaks asja on päris kindlad: rahvas tahab olümpiamedaleid ja rahvas tahab olümpiasangareid medalivõitude eest tänada.
RIINA MÄGI