Noormehed on hobiga tegelenud juba peaaegu kaks kuud ja ootavad põnevusega juba järgmist korda, kui saab ise huvitavaid asju valmistada.
Kooli huvijuhi Heleriin Elmendi sõnul sai asi alguse sellest, et isadepäeva paiku selgitasid tüdrukud igas klassis välja klassi parima, viisakama ja abivalmima poisi. Väiksemad poisid said preemiana külastada maadlustrenni, suuremad aga sepp Jaak Krivini sepikoda. Poistele hakkas sepatöö huvi pakkuma ning ka Jaak Krivin oli huvitatud oma teadmiste edasiandmisest noortele.
Projekti jätkamiseks on taotletud raha Kultuurkapitalilt ja Kultuurkapitali Jõgevamaa ekspertgrupilt ning seda ka saadud. Noored saavad õppida sepatööd kooliaasta lõpuni ning kavas on külastada ka Eesti ühte parimat seppa Ivar Feldmanni Tartus.
Kõige raskem oli naela valmistada
Poisid on aja jooksul valmistanud mitmeid põnevaid ehteid, esmase tööna tuli aga valmis teha nael. Seda tööd pidasid noormehed aga kõige raskemaks. Tavaliselt saadakse kahe tunni jooksul, mil korraga sepa juures õpitakse, valmis üks asi, aga vahel läheb ka kiiremini ning õnnestub mitu omapärast ehet valmis sepistada. Mõneks tööks tuleb aga rohkem aega varuda.
Riho näitas ussi, mis oli üsna keerukas töö. Ühe korraga ei jõua seda ka parima tahtmise juures valmis teha. “Haamer, näpitsad, tangid, kindad, raud,” loetlesid poisid sepatööks vajaminevat. Koos jõutakse järeldusele, et kõige olulisem on tuli, sest ainult kuuma rauatüki kuju saab tagudes muuta. Selleks aga, et tuli ääsi all püsiks, on vaja pidevalt süsi lisada.
“Kõigepealt tuleb rauatükk kuumutada, seejärel otsast peenemaks teha,” teadsid noored sepatööhuvilised. Seejärel saab hakata rauatükki taguma nii, nagu parajasti vaja on.
Riho rääkis, et kõige olulisem on see, kuidas haamrit käes hoida ja millise nurga all sepist taguda. Noormeeste sõnul on neile antud ka kodutöö: iga poiss peab tegema joonise asjast, mida ta valmistada kavatseb. Kohapeal vaadatakse see veel koos sepaga üle ning kui kõik sobib, võib töö kallale asuda.
Poisid on hingega asja juures
Poisid ütlesid, et neile meeldib sepa juures käia, sest seal saab palju mitmesuguseid asju teha. Kui keegi neist hätta jääb, siis aidatakse üksteist. Ka sepp aitab õpipoisse meeleldi seletab asju uuesti üle.
Huvijuht Heleriin Elmendi sõnul on oluline seegi, et kui laps ise mõned asjad valmis teeb, siis on tal lihtsam aru saada ka vaevast, mida teised käsitöö tegemisel nägema peavad. Nii oskavad lapsed ka teisi paremini ja õiglasemalt hinnata.
Poistel on ka oma unistuste esemed, mille nad võimalusel tahaksid valmis teha. Kui võimalik, siis teeksid Marten ja Allan endale mõõga, Mihkel vibupüssi, Riho aga korraliku noa.
Lustiveres töötav sepp Jaak Krivin ütles, et poistel on tõsine huvi ja tahe ametit õppida. “Kui ma mõnel esmaspäeval pole saanud nendega tegelda, on nad pärast isegi natuke nördinud,” ütles meister.
Krivini sõnul ei ole poistel eriti jõudu: naela tegemine oli mõne jaoks päris suur katsumus; on näha, et mõni pole varem haamrit käes hoidnud. “Hakkasin neile siis näitama kuidas ehteid teha ja kuidas traati painutada,” rääkis ta.
Igal esmaspäeval sõidab Jaak Krivin Põltsamaa Ühisgümnaasiumi juurde, võtab poisid auto peale ning koos sõidetakse Lustiverre sepikotta tööle.
“Neil on kavandid kaasas, vaatame need üle, annan neile nõu, otsime ilusamaid ja sobilikumaid variante,” rääkis kogenud sepp. Ta ütles, et poisid on hingega asja juures ning saavad lihtsamate ehete tegemisega hakkama ning on õppinud juba ka haamrit kasutama. Nendega saab mehejuttu ajada ja kõikvõimalikke asju arutada nagu täismeestega.
“On hea meel näha, kuidas poisid läbi kunsti arenevad ja kujunevad. Nad on ka pillimehed, käivad muusikakoolis. On hea, et nad tahavad midagi õppida, selle asemel, et ringi hulkuda,” rõõmustas Krivin. Tema sõnul on südantsoojendav, et poisid valmistasid ehteid ka teistele kinkimiseks.
“See on omamoodi missioon ? näidata, kuidas midagi oma kätega saab valmis teha,” tõdes sepp.
Meister ootab aega, kui poisid koolist tunnistused saavad, et neile ka sellipaberid üle anda. Tema sõnul näitab aeg, mis poistest edasi saab, kuid pole välistatud, et mõni neist ka sepatöö vastu suuremat huvi hakkab tundma.
Jaak Krivin ise tööpuuduse üle ei kurda ja tema enda sõnul oli tegemist piisavalt ka nõukogude ajal. Tema töökoda Lustiveres käib aastas külastamas 600-800 inimest, kuid huvilisi võiks rohkemgi olla, eriti noori.
EVA KLAAS
