Põllumajandusettevõtte peaaktsionär on ilm! Nii arvavad põllumehed ise ja selles hinnangus on peidus sügav tõde.
Ilma kõrval sõltub ettevõtete käekäik muidugi läbimõeldud majandamisest ja kolmandaks on tähtis see, millises õiguslikus raamistikus põllumehed tegutsevad. Viimane on lihtsamalt öeldes Eesti riigi põllumajanduspoliitika.
Nüüdseks enam kui viis kuud ametis olnud valitsuse põllumajanduspoliitika märksõnaks on tõmblemine. Rapsimine ei too kusagil head, ammugi siis põllumajanduses.
Kiire muudatus keset taotlusvooru
Esimene üllatus saabus kevadel ja puudutas ühtset pindalatoetust. Keset taotlemisvooru tegi uus minister kiireloomulise muudatuse, mis lubas rohumaadel taas vaid heina niita ja hekseldada. Minister Tarmo Tamme ajal oli põllumeeste organisatsioonide ja maaeluministeeriumi vahel sõlmitud kokkulepe, et alates 2019. aastast tuleb niide ka koristada.
Selle kokkuleppe alusel seadsid põllumehed omi tegemisi, valmistasid ette rendilepinguid jne. Hekseldatud rohu kogumise või mittekogumise sisulise poole üle võib lõputult arutada, aga üks on selge – ootamatud pöörded tekitasid siin tublisti segadust. Maaeluminister peab vaatama põllumajandust pikas perspektiivis. Lähtuda tuleb sektori konkurentsivõime suurendamisest, mitte sellest, kellel on kõvem hääl.
Järgmiseks vaidlusobjektiks, täpsemalt valukohaks sai põllumajanduslik diisliküte. Põllumeestel on juba enam kui 20 aastat olnud õigus kasutada põllumajandustöödel erimärgistatud diislit, millele kehtib aktsiisisoodustus. Võimalus panna paaki odavamat kütet on siiani üks kõige paremini toiminud siseriiklik toetusmeede.
Olen ise olnud nii varem punase kütuse kui ka tänaseni kasutusel oleva sinise kütuse sünni taga, seda nii ametniku kui ka ministrina. Jah, tõsiseks probleemiks on sinise kütuse väärkasutamine, mis erinevatel hinnangutel hõlmab 5 kuni 10 protsenti kogu käibel olevast erimärgistatud kütusest.
Senise töökindla korra lammutamine
Aga väärkasutusega tuleb võidelda. Põllumehed on käinud ka ise välja ettepanekud, kuidas seda senisest otsustavamalt teha ja petmistele piir panna. EKRE programmist leiab punkti, mis näeb ette senise korra tühistamise ja justkui lubab midagi uut asemele. On ilmselge, et kui end üldjoontes tõestanud töökindel kord lammutatakse ja asendatakse oluliselt bürokraatlikuma süsteemiga, siis on see kõik kokku üks läbimõtlematu ja põllumehevaenulik tegu. Ainuüksi muutmisjutud tekitavad siin segadust.
Edasi võtame ette top-up’i, selle saladusliku termini. Mäletan, et eelmises riigikogus oli EKRE vaat et ainuke põllumajanduspoliitiline algatus täismahus pindalatoetuste maksmine, kui halal – tapmise keelustamine välja arvata.
Eelmise valitsuse ajal täismahus üleminekutoetuste ehk siit top-up’i maksmiseni ka jõuti.
Ja oh üllatust, 2020. aasta riigieelarves leiab vastavalt realt võimaliku 15,3 miljoni asemel 5 miljonit eurot. Põllumehed on muidugi nördinud, õigustatult peavad nad valitsuse sellist otsust endi altvedamiseks.
Samas planeeritakse tervelt 100 miljoni euro ulatuses maaostukampaaniat, mille eesmärgid ja teostatavus on ähmased.
Maaeluministri roll ei ole külvata segadust, vaid pakkuda põllumajandusele ja maaelule kindlustunnet ning olla usaldusväärseks partneriks põllumeestele.
Ivari Padar, Riigikogu maaelukomisjoni liige, sotsiaaldemokraat
