Politseiametnik Jana Õim marsib võidupühal Tartus paraadil

Läheneval jaanipäeval on tähelepanu all mitte ainult Jaanid, Jaanused ja Janekid, vaid ka Jaanikad, Jaanad või ka Janad. Tartu politseijaoskonna Jõgevamaa piirkonnagrupi piirkonnavanem Jana Õim peab seekord jaanilaupäeva päevased tunnid veetma Tartus, kus ta marsib võidupüha paraadil.


Jana Õim on politseinikuna vabatahtlikult korda valvanud ratsahobusel. Julge ja energiline naine on professionaal kokakunstiski. Jahimehena oskab ta jaaniõhtu roaks soovitada hõrgutist ulukilihast, näiteks metskitse šašlõkki.

Jana on juuripidi jõgevamaalane, võrsunud Torma lähedalt Kõnnu külast. „Ma ei mäleta, et soovinuksin lapsepõlves politseinikuks saada. Soov midagi olulist ja kasulikku korda saata siiski oli. Võimalik, et nii tuli ka elukutsevalik. Usun, et mõjutas seegi, et sõprusringkonnas oli mitmeid politseiametnikke,“ rääkis Õim.

  1. aastal lõpetas Jana Paikuse politseikooli „Kõik oli uus, midagi ületamatut aga polnud. Kõige raskemateks, kuid samas huvitavamateks õppeaineteks võib ehk pidada laskmist ja turvataktikat. Piisavalt süvenemist nõudis ka loogika,“ meenutas Õim.

Teleskoopnuias on efekti

 Piirkonnavanem mäletab, et tema esimene tööpäev oli 10. mai 2004 ning arvab, et patrullis alustamise tõttu, võis esimene juhtum olla reageerimine liiklusrikkumisele. Õim on töötanud ka noorsoopolitseinikuna. Praegu on ta Politsei- ja piirivalveameti Lõuna prefektuuri Tartu politseijaoskonna Jõgeva piirkonnavanem. Tegemist on piirkondliku politseitöö juhiga, kes koordineerib Jõgevamaal piirkonnapolitseinike ja noorsoopolitseinike tööd.

„Piirkonna- ja noorsoopolitseinik ei tegele otseselt menetlustega, tema tööks on suuresti õigusrikkumiste ennetamine,“ lausus Jana Õim.

„Patrullis osalemine pole praegu otseselt minu ülesanne. Küll pean oluliseks võimalikult palju viibida Jõgevamaa erinevates paikades, et end toimunu ja olukordadega kursis hoida. Vahel on vaja puhkuse ajal asendada mõnd kolleegi ja tema visiite problemaatilistesse paikadesse.“

Oma ametist tingituna puutub Jana kokku inimestega, kes vabanevad ennetähtaegselt vanglast ja kuuluvad kriminaalhooldussüsteemi alla. Nende hulgas on ka raskeid isikuvastaseid kuritegusid toime pannud isikuid.

Jana Õim arvab, et politseisüsteem on viimaste aastatega palju arenenud. „Käsitsi kirjutamist on vähemaks jäänud. Kui alustasin, oli politseiametnikel kumminui, nüüd aga teleskoopnui, mis on väiksem ja kompaktsem, efektiivsem ja tugevam, ühtlasi paremini käsitletav.“

Kas õigusrikkujad on kavalamaks muutnud, küsisin teemaarenduseks. „Eks õigusrikkujatega tuleb alati sammu käia. Loomulikult nemad ju teevad ka oma skeeme, kuidas oma elu elada. Eks politsei meetodid arenevad ka edasi.“

Seekord võidupüha paraadil

Jana Õim avaldas arvamust, et kuna tema peres Jaane, Jaanuseid, Janikaid, Janekeid ja Jaanasid pole, on ta jaanilaupäeval mõneti rohkem tähelepanu orbiidis. „Tähelepanu saan ehk rohkem siis, kui olen seltskonnas ainus omanimeline. Seda vähendab veidi asjaolu, et mu eesnimes on üks „a” vähem.

Mu lapsepõlve toredad jaanituled peeti Kõnnus. Eks oma simman oli siis igas külas. Alati ei pidanud ansamblit olema. Piisas ka ühest inimesest, kes lõõtsa tõmbas.“

Üldiselt meeldib talle veeta jaaniõhtuid koos perega ja väiksemas sõprade ringkonnas näiteks kodukülas Sadalas.

„Massiüritused mind eriti ei tõmba,“ ütles ta. Tänavusel jaanilaupäeval on ta aga tööl, kuid mitte igapäevasel politseitööl.

„Marsin politseinike rivis võidupüha paraadil. Laupäeval on esimene proov. Küllap saan siis teada, kuidas paraadil marssima pean. Rivistusi on meil Paikuse Politseikooli ajal olnud. Paraadimarsi kogemused aga puuduvad.“

Politseiniku amet pole Jana Õimu ainuke eriala. Väike-Maarja kutseõppeasutuses on ta õppinud kondiitriks. „Saan hakkama iga toidu valmistamisega. Eriti hea meel on, kui see kellelegi maitseb.“

Hobiks on ratsutamine

Ühtlasi on Jana Õim ka kütt. „Mind võiks kutsuda ka jahinaiseks. Levinumaks kõnepruugiks öeldakse aga jahimees. Eraldi käivad koos küll ka jahti harrastavad naised, kuid mina pole nendele kokkutulekutele veel jõudnud, kuigi planeerinud olen.”

Sõltuvalt olukorrast on Jana Õim jahil nii ajaja kui ka kütt. „Sõltub, kuidas piiramine tulemust annab ning keda ulukitest parajasti kütitakse. Põdrale, metskitsele ja -seale olen ikka pihta ka saanud. Jänest pole tabanud ja karuõnne pole veel olnud.”

Jahil hakkas Jana Õim käima samuti politseiametnikuna töötava elukaaslase Gaido Padriku eeskujul, kes oli juba enne jahimees. Janal on meeles esimene jaht. Esimene uluk, mida ka küttis, oli metssiga.

Vahepeal elukutset ja hobi seostades küsisin Jana Õimult politsei ametipüstoli ja jahipüssi erinevuse kohta. „Kui lähtuda sellest, et ühel juhul on sihtmärgiks inimene, teisel loom, siis inimese vastu relva suunata on psühholoogiliselt tunduvalt keerulisem. Märgilaskmise puhul tuleb aga arvestada mõlemate relvaliikide erinevustega. Vahe on ka selles, et jahikatsetel lastakse liikuvat märklauda, politsei laskeharjutustel mitte.”

Palusin Jana Õimul jaaniõhtuks soovitada mõnd rooga ulukilihast. Ta pakkus välja metskitse šašlõki.

„Metslooma liha pole haruldane, vaid maitseb hästi. Inimesed, kes on harjunud poes saadaoleva toorainega, ei oska seda tavaliselt hinnata. Kui on aga soov metslooma liha saada, on üks võimalus mõni tuttav jahimees üles otsida.”

Ajakirjandus on kirjutanud Jana Õimust kui ratsapolitseinikust. „Viimati olin politseimundris hobuse seljas 2014. aastal. Eestis pole aga spetsiaalselt ratsapolitseid. Pigem on tegemist omaalgatusliku ja vabatahtliku ettevõtmisega. Mitmes välisriigis on ratsapolitsei olemas,” teadis Jana rääkida.

„Ratsutamine on tänaseni minu hobi, millele sooviksin rohkem aega pühendada. Lapsepõlves oli mul oma hobune, nüüd mitte. Soovi korral saan kasutada õe hobust.”

Kindlate spordialadega Jana Õim ei tegele. Küll aga meeldib talle liikuda, kõndida, joosta, sõita jalgrattaga. Käel on tal kell, mis mõõdab samme. „Kui tunnen, et päeval on vähe samme tehtud, siis jätkan õhtul. Füüsiline tegevus on oluliselt ka enesetunnet parandanud.”

Pahandused algavad igavusest

Erialateemadele tagasi pöördudes kõnelesime turvalisusest Jõgevamaal. „Üldiselt võib turvalisusega rahule jääda. Raskeid kuritegusid toimub siin väga harva. Sellele on palju kaasa aidanud koostöö omavalitsuste, kogukondade, koolide, noorteühendustega.”

Paratamatult läheb jutt aga Jõgeva põhikooli spordihoone süütamisele. „Tegelikult on see kurb, et selliseid asju juhtub. Ja me võime oletada, mis võinuks veel juhtuda. Kuna Jõgeva on väike linn ja Jõgevamaa väike maakond, tekitab see sündmus kõigis trotsi. Loodan, et see jääb ühekordseks ja midagi sellist enam ei juhtu. Politsei pöörab koostöös partneritega olulist tähelepanu sellele, et noored oma tegusid ise mõistaksid.”

Noorte õigusrikkumiste vältimiseks on tema sõnul väga oluline, et vanemad praegusel koolivaheajal lastele huvitavat ja kasulikku tegevust leiaks.

„Muidu on noortel igav, seepärast nad kogunevad seltskondadesse. Nii võivad tekkida mõtted, mis võivad viia pahale teele,” tõdes Jana Õim.

„Kindlasti ei tohi lapsi viia seisundini, kus nad politseinikke kardaksid. Olen mõnikordki kuulnud, et laps tahab poes kommi ja jonnib, kuna ema ei osta, vaid ütleb hoopis, et „näe siin on politseinik, ta viib su kaasa“. See on iseäranis vale suhtumine. Eesti politsei pole ju hirmuorgan. Mõistagi on aga tarvis ühiskonnapoolset austavat ja lugupeetavat suhtumist korra- ja õiguskaitsjatesse.”

Rääkisime ka mõned aastad tagasi käivitatud projektist, mille raames kingiti lasteabi numbriga kaisukarud nende peredele lastele, kus on vägivallarisk.

„See projekt kestab tegelikult edasi. Tarvis on mõelda, kuidas projekti tulemuslikumalt läbi viia ja ühtlasi on tarvis rohkem individuaalselt lähenemist.”

Jana Õimu sõnul on mitmes Jõgevamaa paigas praktiseeritud naabrivalvet ja nendes piirkondades pole ka õigusrikkumisi täheldatud. „Järelikult kodanikualgatuslik ettevõtmine õigustab ennast.”

Ta märkis, et õige ja õilis põhimõte on propageerida jaanitule seltskonnas kaine autojuhi olemasolu. „Sageli on seal autojuhil raske seltskonda ohjata. Alkoholi nähakse kui tulemuslikku närvipinge maandajat. Ilmselt on lõõgastuseks ka teisi võimalusi kui kangemad joogid. Samas on harjumusi väga raske välja juurida. Arvan, et kui korraldada Jõgeval jaanipidu ja öelda, et see on alkoholivaba, siis sinna ei pruugi keegi minna,” ütles Jana.

„Minuga astub ühte sammu meeskond, kellele olen tänulik panuse ja usalduse eest meeskonnatöös. Ja ilma toetava pere ja lähedasteta ei oleks võimalik hea politseinik olla. Pere toob minus välja naise ja lapsevanema rolli, mis teatud juhtumite puhul tuleb kasuks.”

Jana Õimul ja Gaido Padrikul on kaks kooliealist tütart Laura ja Sandra, kelle hobiks on samuti ratsutamine. Nad käivad ka ratsatrennis. „Neile meeldivad loomad. Kui käime metsloomadele süüa viimas, tulevad tüdrukud meelsasti kaasa.”

Janalt sai veel uuritud, kas talle meeldivad kriminullid. „Kriminaalromaane ma ei loe. Meeldib aga vaadata Inglismaa seriaale, mille hulgas on ka mitu head politseiseriaali. Märksa rohkem meeldib mulle aga aiatöö. Lemmiklill pole aga aialill, vaid orhidee,” ütles mitmete hobidega tegelev politseitöötaja.

 

Rita Kaasik, ohvriabi peaspetsialist  Jõgeval

„Tutvusin Jana Õimu kui politseiniku ja koostööpartneriga kuus aastat tagasi, kui ta tõi minu juurde Jõgeval Ristiku tänava hoones asuvase kabinetti hädasoleva inimese, jäädes ise ukse taha ootama. Hiljem tegi ta mulle märkuse, et uksed kostavad läbi. See oli ka minu üks argumente, kui küsisin juhtkonnalt uut kabinetti politseimajja. Nii algas meie tutvus särtsakalt.

Jana on otsekohene ja temaga on selge suhelda, sest pole vaja ridade vahelt lugeda. Minu kui sotsiaaltöötaja hing algul ikka jahmus selle peale, aga hetkel olen rahul. Hoiame mõlemad väärtuslikku aega kokku. Tean, et kui ta ütleb, et mul on ilus kleit, siis see on ka tõsi.

Jana Õim hoolib oma perest ja kolleegidest, vahel küll kiivalt varjates oma pehmemat poolt.

Tal on hea huumorisoon ja pingetaluvus, sest ilma selleta meestemaailmas, kus ta töötab, hakkama ei saaks. Ohvriabitöötajana on mul vedanud, et ta on võtnud ka minu mured südameasjaks ja toetab mind kogu meeskonnaga.”

Jana Õim

Sündis 30. detsembril 1978 Jõgeval

Haridus: 

Paikuse politseikool (2004)

Töö:

1999-2002 Soomes laste-ja perehoidjana

Alates 2004. aastast Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri Tartu politseijaoskonna Jõgeva piirkonna vanem

Tunnustused:

Lõuna Prefektuuri teenetemärk 2014

Politsei teeneterist 10 aastase teenistuse eest

Siseministri tänukiri 2018

Pere:

Elukaaslane Gaido Padrik

Lapsed: Laura ja Sandra

JAAN LUKAS

blog comments powered by Disqus